ILMAR RAAG: ETV ei ole riigitelevisioon
Hirmul on terased silmad. Eesti Televisioon on viimase kahe kuu jooksul saanud muude kirjade hulgas kolm raevukat avaldust, kus protestitakse saate vastu, mida ei ole nähtud. ETV on aga antud saate tõstnud nüüd ajale, mil seda ka ilmselt nähakse. Kas tegemist on kiusuga või on ETV unustanud oma ülesanded?
Tegemist on ajalehe KesKus televersiooniga “Tegelikkuse KesKus”, kus protestijate arvates on saatejuhtideks patoloogilise vihkamise all kannatavad Juku-Kalle Raid ja Sven Kivisildnik. Teisalt on siinsamas Eesti Päevalehes kirjutanud Maria Ulfsak, et antud saatest õhkub kosutavat “poliitilist ebakorrektsust”. Võiks arvata, et järelikult on kõik korras, kui demokraatlikus ühiskonnas on tekkinud telesaade, mis ei jäta vaatajaid ükskõikseks juba enne ekraanile jõudmist. Dialoog ühiskonnas võimaldab arvesse võtta erinevate hoiakute mitmekesisust.
Protestijaks pole isik, vaid mõtteviis
Ärevaks aga teevad mõned diskussiooni käigus esilekerkinud nõudmised. Kui ühe lugupeetud erakonna esindajad kirjutavad alla kirjale, mida nad ise väidetavalt ei ole kirjutanud ja nõuavad muudatusi programmis, siis võis see olla vaid ebaõnnestunud surveavaldus ETV-le. Kui aga seejärel kirjutab üks vaataja, kes on jätnud oma aadressi mainimata ja kelle nime taga võib olla ükskõik kes, et ETV kui riigitelevisioon ei tohiks levitada “kahjulikke” sõnumeid, siis ei ole küsimus protestija isikus, vaid mõtteviisis.
Probleem on selles, et Eestis ei ole riigitelevisiooni kui tsentraliseeritud propaganda aparaati. Vähemalt ideaalis on avalik-õiguslik meedia lülitatud tuntud võimude lahususe skeemi, mille kohaselt ka ETV ja ER on teistest võimudest sõltumatu, täites vaid seaduse ettekirjutusi. Kui nimetatud institutsioonide juhtide tegevus ei vasta avalikkuse huvidele, siis neid ei valita tagasi pärast tegevusmandaadi lõppemist.
Reaalsus on teadagi teine. Eestis algab televisiooni sõltuvus Euroopas unikaalse üheaastase finantseerimise skeemist, mille idee meie riigikogu rahanduskomisjon sai ilmselt Mosambiigist või Põhja-Koreast.
Kujukaid näited BBC-ga
Väga kujukas oli sel puhul Inglismaal BBC ja Channel 4 vastasseis. Olles veel 80. ja 90. aastatel poliitilise isemõtlemise võrdkuju, valmistas BBC Briti valitsusele tõelist muret söekaevurite streigi ajal, kuid veel ka hiljuti, süüdistades Blairi pornoajakirju üllitava meediagrupi raha kasutamises oma valimiskampaanias.
Samal ajal viis BBC “kogukonna standardeid” jälgiv ettevaatlikus selleni, et BBC kultuuriprogrammis ei juletud riskida ühiskonna marginaale käsitlevate teemadega. Selle niši täitis Channel 4, mis positsioneeris ennast kui kultuurikanal, kus ei tunta tabusid. Selle vaatajateks kujunesid intellektuaalselt uudishimulikud inimesed, kellele BBC oli liialt kuiv ja konservatiivne. Samal ajal oli Channel 4 ka Inglise mängu- ja dokumentaalfilmide kunstilise taassünni tugevamaid mootoreid.
Mida peaks ETV sellises olukorras tegema?
Praegu me usume, et ETV ülesandeks ei ole mitte linnukese pärast teha saateid, mis lõpmatult kordaksid juba öeldud mõtteid ega riivaks ühegi vaataja maailmapilti. Pigem vastupidi. ETV-lt ei tohiks ära võtta kohustust alustada diskussioone ühiskonnas. “Tegelikkuse KesKus” on saade, mille kõikide mõtetega ma ei ole nõus, aga seni, kuni Eestis kasvõi teoreetiliselt kehtib sõnavabadus, on kõigil võimalik kujundada vastuargumente.
Peamine, mida ma paluksin kõikidelt õigesti mõtlevatelt kodanikelt, kes nõuavad sõnavabaduse piiramist, on mitte liituda ikoonipurustajate loogikaga. “Tegelikkuse KesKuse” ühes varasemas saates ütles Heimar Lenk, et Kesknädal ei ole parteiajaleht, vaid maailmavaateline väljaanne. Olen sellega täiesti nõus, sest seni, kuni on inimesi, kes ei leia oma häält mujalt meediast, on Kesknädalal Eesti ideede maailmas oma koht. Kui aga valimiste aegu oli erakanalites näha ostetud propaganda saateid, küpses minus veendumus, et ETV otsus tuua ekraanile olemuselt dissidentlik vaidlusnurk on ajakohane.
Lisaks kohustusele informeerida vaatajaid ja jäädvustada Eesti kultuuri, on ETV ülesandeks aeg-ajalt pakkuda vaatajale brechtilikku võõrandumist. Nähes äraspidist käsitlust justkui tuttavatest asjadest, on vaataja sunnitud formuleerima oma seisukoha. Nii sünnib demokraatliku ühiskonna isemõtlev kodanik, kes vastandub valimiskampaania populistlikest loosungitest mõjutatud kodanikule.
Vaikiv ajastu algab siis, kui ETV võtab kuulda kirju, kus kästakse lõpetada mõne arutluse edastamine.
