Ma ei saa reageerimata jätta Vikerraadio saatejuhi hr Mart Ummelase ilkuvale suhtumisele kolme R-i loodava valitsuse programmilistesse seisukohtadesse valitsemiseetika asjus 28. märtsi hommikuses saates.
Selle asemel, et kuulajat informeerida, luges saatejuht mõnitavas toonis ette kogu selle osa programmitekstist, milles uus koalitsioon on reageerinud Eesti üldsuse valulikule usaldamatusele ja ohtlikule võõrandumisele valitsusorganitest ja võimulolijatest.
Lugemise lõpetanud, resümeeris hr Ummelas: “Täpselt nagu kommunismi moraalikoodeksis. Soovin õnne, seltsimehed!”
Tahaksin juhtida hr Ummelase tähelepanu järgmisele:
1. Nõukogude võimu tuleb hukka mõista mitte kommunismi moraalikoodeksi pärast, vaid selle eest, et ta ei täitnud sellest koodeksist silpigi. Inimkond pole kunagi läbi saanud usuta paremasse tulevikku. Kel usku ei ole – see elab tulevikuta.
2. Kogenud ajakirjanik peaks teadma, et igale tegijale (poliitikas) antakse aega jalule tõusta; tema kritiseerimine (või pilkamine, kui muidu ei saa) on õigustatud pärast seda.
3. Saadet jälginud poliitikavõõras inimene sai vaid ehmatusest ohata: jälle läheb vanaviisi edasi Eetrit vallanud saatejuht ei vaevunud endale aru andma, mida ta teeb, ja riputas soola veritsevale haavale!
Kokkuvõttes saab järeldada, et Mart Ummelase sõnum eesti rahvale loodavast valitsusest osutus kahetsusväärselt rumalaks, ebaeetiliseks ja poliitiliselt kahjulikuks.
Peet Lepik, TPÜ kultuuriteooria õppetooli juhataja
Heategevus või häälte ostmine?
17.03 Eesti Päevalehes ilmunud lugejakirjas “Heategevus või häälte ostmine” kirjutati sellest, kuidas Res Publica valimiste eel Mustakivi turul tasuta kartuleid jagas. Minu meelest väga hea – vaesed töölised ja pensionärid said toiduaineid, muidu oleksid pidanud sööma kartulikoori.
Meil on ju näljaseid 30-40% rahvastiku üldarvust ja mina kuulun ka nende hulka oma 1713-kroonise elatusrahaga. Minu tööstaaĻ tervistkahjustaval raudteeliiklusega seotud tööl on 40 aastat, 5 kuud ja 17 päeva. Tööl tuli käia igal ajal, ka riiklikel pühadel, vana-aastaõhtul, 1. jaanuaril. Nüüd ma saan elatusrahaks sandisente. Vähem kui mõni koristaja, kes käis päevas tööl vähem kui 1-2 tundi.
Ma ei ole olnud kommunistliku partei liige ega nende suur kummardaja. Minu isal oli Tallinnas mööbliäri, mille nõukogude kord nullis. Tal kulus taas jaluletõusmiseks 20 aastat. Mind on nüüd röövinud Mart Laar ja Siim Kallas.
Ma arvan, et kartulite jagamine ei pannud kedagi Res Publica poolt hääletama. Vaid Juhan Partsi hüüdlause “Vali kord!” tõi neile hääli. Aga mingisugust korda nagunii ei tule, selleks oleks vaja neli korda rohkem politseinikke. Kuna need ei kuku taevast, siis Res Publica pettis eesti rahvast.
Lembit Tähela, Rapla vald
