RAIVO SUNI: Sõja esimene kaotaja on tõde
Uue kaitseringi korraldas USA valitsus pärast 11. septembri rünnakuid. "Terrorismivastase sõja kajastus on sarnane sellega, mis leidis aset Lahesõja päevil," tõdeb Iowa Ülikooli ajakirjandusprofessor Jeffrey A. Smith. "Piiratud on juurdepääs teabele, esmaseid infoallikad on väga vähe ning pressibriifingud pole adekvaatsed," nentis ta.
Infovaldajad põhjendavad suletust väitega, et ajakirjanike liigne juurdepääs infole ja oskamatu teabekäsitlus võib anda trumbid vaenlasele. Olgu selleks mõni terrorirühmitus, Iraagi valitsus või Osama bin Laden. Kindlasti on nendes hirmudes iva, ent suurem põhjus on muus. Detailsed raportid sõjakoledustest võivad õõnestada USA ekspansionistlikku poliitikat ning on vastuolus USA meediasõja plaanidega.
Meedia on üha enam muutumas osaks sõjatööstusest. Seda põhjusel, et tänaseid sõdu ei peeta niivõrd vaenlase füüsiliseks hävitamiseks, kuivõrd võitlusmoraali halvamiseks. Postindustriaalse sõja eesmärk on hävitada vaenlase lootus. Et sel ei tekiks kunagi tahtmist relva haarata.
Meediasõja anatoomia
Üldistatuna võib meediasõjas välja tuua neli faasi. Esiteks tuleb fikseerida pooled. Tuleb teha selgeks, kes on omad, kes vaenlased. Teiseks – lüüa kiil omade ja vastaste vahele, rõhutades positiivses valguses omi ja negatiivses valguses vaenlast. Kolmandaks tuleb rääkida väga palju oma poole edust. Ja korrata seda mitmeid kordi, veenmaks lugejat-vaatajat-kuulajat selles, et asjad ongi nii ja mitte teisiti. Suurema usalduse saavutamiseks tehakse natuke juttu ka vaenlase tegemistest. Neljandaks tuleb summutada vaenlase esitatud negatiivne teave, alguses seda eitades, hiljem karjudes üle.
Heaks näiteks on siinkohal USA reaktsioonid sõjavangide teemal. Mõnda aega eitas USA oma sõdurite vangilangemist. Kui aga Iraagi televisioon neid näitas, võttis USA kasutusele uue taktika. Viidates Genfi konventsioonile, andsid ameeriklased mõista, et vangide eksponeerimine meedias on ebainimlik ja alandav. USA kindral John Abizaid suisa ründas pressikonverentsil tema poole pöördunud araabia telekanali Al-Jazeera ajakirjanikku, öeldes: "Ma olen väga pettunud, et esitlesite meie teenistujaid. Ma nägin seda ja palun, et teised nii ei teeks."
Abizaidi sõnavõtt oli kui haavatud gladiaatori kaitsekõne. USA oli kaotanud propagandalahingu. Keegi ei rääkinud Genfi konventsioonist siis, kui CNN keris kümneid kordi oma ekraanil kaadreid sadadest Iraagi sõjavangidest. See oli osa USA meediasõja plaanist, mille eesmärgiks oli näidata liitlasvägede suurt edu. Oma meeste ja naiste nägemine vaenlase sõjavangidena oli aga vesi vaenlase propagandaveskile.
Meedia on haavatav
Praegused sõjad peetakse suuresti meedia vahendusel, tõdes kord Briti lehe The Independent esimene naistoimetaja ja tänane BBC saatejuht Rosie Boycott. "See on sõda, kus esimene kannatanu on tõde". Ajakirjanikud on sattunud info- ja mürakeerisesse, kus on raske midagi sünteesida ja analüüsida. Toimub saabuvate sõnumite masinlik vahendamine, mille käigus ei ole mahti mõelda meedia mõjule.
Nii ongi nägemus sõjast suuresti fiktsioon tegelikkusest, mille on kokku pannud kummagi poole propagandameistrid. Meie osaks on näha vaid sõda kui meelelahutuslikku videomängu. Näeme ilustatud rünnakuid Iraagi linnadele, mis oma valgusmöllus meenutavad meile pigem ilutulestikku. Ja vähesed mõtlevad sellele, et nendes “ilutulestikes” hukkuvad sajad inimesed.
See kõik tundub kauge ja ohutuna. Samas – meediasõjale omaseid tunnuseid võib aeg-ajalt kohata ka Eestis. Näiteks valimiste eel. Siis seisid rindejoonel erakondade suhtekorraldajad, kes genereerisid ja summutasid vastastikku sõnumeid. Infotulv kasvas ajakirjanikel üle pea. Ja leheveergudele ning eetrisse jõudsid osavalt sokutatud sõnumid, mille sisu ei mallanud ajakirjanikud sünteesida. Tõsi – selles sõjas pomme ei loobitud, kuid nii mõnigi küünik itsitas pihku ja nautis vastastikust poriloopimist. Justkui toimuks tsirkus.
Mis on lahendus? Oma haavatavuse tunnistamine. Ajakirjanik peab olema kriitiline informatsiooni suhtes, mis temani jõuab. Eriti tähtis on kriitiline mõtlemine kriisiolukordades. Siis tekib tavaliselt kaos, mis loob soodsa pinnase kallutatud teabe leviks. Meediasõjas on kõige haavatavamad need ajakirjanikud, kes vaevlevad idee- ja teemapuuduses. Taoline ajakirjanik on kergeks saagiks oskuslikult manipuleerivatele suhtekorraldajatele.
