Kureishi väärtustab inimest
Nüüd on Varraku sarjas “Moodne aeg” ilmavalgust näinud ka Kureishi seni viimane romaan “Gabrieli and”. Seal leidub küll vihjeid “Äärelinna Buddhast” tuttavatele tegelastele, kuid tegemist pole selle järjega, vaid täiesti iseseisva teosega. Mõneti teisem on ka stiil. Seal on rohkem dialoogi, vähem kirjeldusi ja näidendlikult napp tekstikude.
Kirjutab kohanemisest
Teades, et Kureishi on kirjutanud rohkelt näidendeid ja filmistsenaariume, võib nö eepika osakaalu vähenemist pidada loomulikuks arenguks, aga või-malik, et ka vastutulekuks löövust ja lühidust eelistavale ajastu vaimulaadile. Muidugi, lakoonilisem väljendusviis võib alati olla ka suurema keskendatuse vili.
Kuigi “Buddhas” oli jutustavat alget rohkem, on Kureishi loomet küttev energia õnneks ikka alles jäänud. “Gabrieli annis” on “Buddhale” lähedast hoogsat tegevust ja elavaid karaktereid, lisaks pole kuhugi kadunud Kureishile loomuomased “tõe hetked”, kus ta hämmastavalt täpselt elu ja inimest defineerib. Ta on osav ja andekas autor, kes näitab, et põhilisema jaoks polegi teinekord – või üldse – kuigi palju sõnu vaja. Kirjanik on meister nii situatsioone looma kui ka neid filosoofiliselt vaatlema.
Pakistani päritolu Kureishi kirjutab kohanemisest. Kohanemine on tema teema nii või teisiti, aga iseäranis sotsiaalses mõttes. “Äärelinna Buddhas” kirjeldas autor sisserännanute tihti absurdi suubuvaid enesekehtestamispüüdeid. Kui läbilöögivõimalused on väiksemad, siis on ka pettumused raskemad ning kompleksid kergemad tulema. Alaväärsustunne sunnib kapselduma oma maailma. Tavatus keskkonnas komplitseerub ka perekonnaelu.
Paksu müüri taga
“Tulnukalik” kohanematus, juurtetus teise rahva hulgas läbib ühe teemana ka “Gabrieli andi”. Seal on kentsakaks kont-võõraks teismelisele Gabrielile palgatud idaeurooplasest lapsehoidja Hannah, kes jumaldab toitu ja supermarketeid ning kelle kõiki veidrusi Gabriel kommunismikogemusega seostab.
Samas ei kao kuhugi tunne, et inimesed on nagunii üksteisest alatiseks paksu müüriga eraldatud, olenemata sellest, kes nad on, kui vanad nad on ja kust nad parasjagu pärinevad. Lõhe on eksistentsiaalne, sotsiaalsed vaheseinad vaid laiendavad seda.
“Gabrieli annis” elab teismeline poiss äärmiselt stoiliselt üle oma vanemate segaseid suhteid ja nende elus valitsevat ebakindlust. Kureishi mõlemad romaanid kõnelevad tegelikult isadest, naljakatest, inimlikest, oma nõrkustega meestest, kes psühholoogide mõõtkavas põevad “keskea kriisi”. Hipiajastust tulnud Gabrieli isa on igavesti noor kidramees, kellele muutunud maailmas pole enam jäänud palju võimalusi. Kummalisel kombel osutub ta arukas inglinimega poeg talle elupäästjaks, tänu kellele on isal võimalik kitarriõpetajana leiba teenida ja võlgu maksta.
Hämmastab Kureishi oskus inimlikku abitust emotsionaalselt võimsaks kirjutada. Temas on hea kirjaniku universaalsust, mis oskab osa kaudu tervikut luua. Ta mõjub, sest tema tegelased on haavatavad ja ehtsad. Ta oskab inimest väärtustada. Kuigi ta tema üle nalja viskab, tema nõrkusi paljastab, on inimene tema raamatuis ikka hingeline, tundlik ja natuke salapärane olend.
Pakistani päritolu Kureishit võiks võrrelda Ameerika mustanahalise kirjaniku Toni Morrisoniga. Kui Morrisoni peateemaks on üksildus, siis Kureishil on selleks inimsuhete haprus ja keerukus ning eelkõige kohanemine eluga, üksteisega, iseendaga.
Morrison väidab end kirjutavat mustadest inimestest mustadele inimestele. Kureishi kirjutab kollastest ja valgetest inimestest meile kõigile. Toni Morrison räägib romaanis “Armas” jäljereast, mida jättis laps, kelle tema orjaks müüdud ema tappis, et laps temaga koos orjusse ei satuks. Kureishigi südant läbivad mitmed painavad jäljeread, millest ta ikka ja jälle ainet ammutab.
