Maastikukujundus kultuuri osana

##Valgustusajastu kunsti ja arhitektuuri, luulet ning muusikat ei oskagi ette kujutada ilma sealsamas kõrval seisva maastikukunstita. See oli otsekui lavakujundus, mille taustal tegevus toimus ja millele andsid tooni klassitsistlik arhitektuur, klassikaline humanism, pastoraalid, maastikumaal, antiikmütoloogia ning Hiina mõjutused.

Inglismaalt 18. sajandi esimesel kolmandikul alguse saanud maastikupark vallutas sajandi lõpus ning jõuliselt veel 19 sajandi alguspoolelgi Euroopa mandriosa. Prantsusmaa, Preisi- ja Saksimaa, Madalmaade ülikuresidentsid said kauni maastikulise ümbruse, mis aja kuludes järjest teatraalsemaks muutus, mahutades monumente, kunstvaremeid, hiina paviljone ning antiiktemplite koopiaid.

Anhalt-Dessau aiariik

Praeguse Saksamaa idaosas asunud Anhalt-Dessau vürstiriigi valgustatud valitseja Franz von Anhalt-Dessau pööras tähelepanu kogu oma haldusala kujundamisele. Peale oma Inglismaa-reisi 1764. aastal alustas ta ses piirkonnas koos majanduslike ümberkorralduste ja reformidega ka ühe esimese inglise stiilis pargi rajamist Wörlitzisse. Pargile liideti teisi ümberkaudseid maastikke ning parke ning vürstiriik pälvis nimetuse Dessau-Wörlitzi aiariik. Väliskunstimuuseumi näitus keskendubki selle aiariigi fenomenile, andes edasi kogu kompleksi arengulugu.

Inglise stiilis park vastandus prantsuse pargi geomeetrilisele sümmeetriale, esindades valgustusajastu romantilisi ideaale ja demokraatlikku kodanikuvabadust. Ühelt poolt toimis prantsuse filosoofi J.J. Rousseau romantiline ihalus tagasi puhta algupära, looduse ja kultuurijuurte juurde, teisalt mõjutasid vaadet maastikule klassitsistliku arhitektuuri võidukäik ning tahe eksponeerida järjest populaarsema reisimise ning maadeavastuste saaki. Teiste kultuuride viljad integreeriti parki nii sissetoodud puuliikide kui eksootiliste paviljonide ning neis väljapandud kollektsioonide kaudu. Hoonete ja pargirajatiste arhitektuur varieerus grottidest ja roigasonnidest antiiktempliteni, kõigil jutustada oma legend või lugu. Ehitised tutvustasid võõraid kultuure ning väljendasid isegi religioosset tolerantsi: Wörlitzi parki ehitati panteon, gooti ajastu arhitektuuri esindav kirik ning juudi sünagoog.

Vürst Franzi aiariik teenis nii muusasid kui ka maiseid eesmärke – siin arendati muuhulgas põllumajandust, tegeleti pomoloogia ning loomakasvatusega. Pargis asus ka rikkaliku arhitektuuri- ja aiandusalase kirjandusega raamatukogu.

Inglise pargid Eestis

Pargirajamine oli kunst, mida ülistati maali ja luule abil, mille mitmekihiline sisu oli loetav võrdväärselt romaanidega. Valitses ju Goethe ajastu, kes muide ka ise süvenes maastikukultuuri Weimaris. Saksamaal oli see ühtlasi inglise mõjutustega maastikuparkide rajamise kõrgaeg.

Et ka Eesti asus saksa kultuuriareaalis, siis oli igati mõistetav, et baltisakslastest mõisnikudki härrastemaja lähiümbrusest kaugemale maastikule vaadata ihkasid. Ka siinsed pargid on olnud teatraalseks taustaks peahoonetele. Arhitektuuriajaloolase Juhan Maiste eestvõtmisel otsisid meie oma inglise parke nii Kunstiakadeemia restaureerimiskooli kui EMPÜ maastikuarhitektuuri eriala tudengid. Tuleb aga tõdeda, et Eesti maastikuparkidest on alles jäänud küll vaid kõige nostalgilisem ning melanhoolsem osa. Mari Kurismaa, Mari Kaljuste ning Ruth Huimerinna kujundatud näituseruum Mikkeli muuseumis annab tunnetele veelgi hoogu. Seda enam, et kunagisi toretsevaid Hõreda, Puhtu, Alatskivi, Õisu, Vana-Vigala jt. mõisaparke on serveeritud läbi iseloomulike märksõnade: sentiment, vabadus, varemed, eksootika, luule, pitoresk, idüll, utoopia…