KAAREL KILVITS: Eesti tee kõrgete palkadeni
Riigi palga- ja elatustase sõltuvad majanduse tootlikkusest. Kõige üldisem tootlikkuse näitaja on sisemajanduse koguprodukt (SKP) elaniku kohta. Eesti SKP elaniku kohta on arenenud tööstusriikide omast jooksevhindades ligi kümme korda ja ostujõu standardi järgi üle kolme korra väiksem.
Kümme korda lollimad?
Kui vähem arenenud riigis on tootlikkus kümme korda madalam kui kõrgeltarenenud tööstusriigis, siis ei tähenda see, et vähem arenenud riigi töötaja oleks kümme korda rumalam ja laisem ning sealsete ettevõtete majandusnäitajad kümme korda viletsamad.
Riikide tootlikkus ja elatustase ei sõltu niivõrd mingi konkreetse ettevõtte või haru tootlikkusest, kuivõrd just majanduse struktuurist. Vaesed riigid on tulenevalt madalast tehnoloogilisest tasemest, kehvadest turusidemetest jms reeglina suutelised tootma vaid väikese lisaäärtusega lihtsat toodangut.
Just nimelt spetsialiseerumine kasulikele tegevusaladele (kõrge lisandväärtusega teadusmahukale tootmisele) on olnud kõrgeltarenenud tööstusriikide edu aluseks. Teenindussektori töötajate tootlikkus erineb riigiti suhteliselt vähe. Hotelliteenija, juuksur ja bussijuht on Eestis ning Soomes enam-vähem sama tootlikud.
Inimesed – ka tööstusriikides – ei tarbi vaid kõrgtehnoloogilisi tooteid (arvuteid, ravimeid jms). Nad vajavad ka lihtsaid kaupu (toiduaineid, tekstiili jms). Maailmaturg vajab nii kõrg- (teadusmahukaid) kui ka madaltehnoloogilisi harusid. Kuid viimased ei taga riigi rikkust. Just seepärast käib nii riikide kui ka majandusühenduste vahel halastamatu võitlus.
Sellest võitlusest ning võidust pole huvitatud ainult ettevõtjad, vaid kõik ühiskonnakihid. Sest arenenud tööstusriikide palgatööliste kõrge palk ei tulene nende tarkusest ja usinusest. See on lihtsalt mittetöine tulu, nende osa muu maailma ekspluateerimisest. See on Prantsuse revolutsioonist, 1917. aastast ja 1930. aastate alguse suurest majanduskriisist jms ära hirmutatud ettevõtjate ja riigi maks sotsiaalse rahu eest.
Tahame teiste kulul elada
Globaliseerumine põhimõtteliselt soodustab majandusarengut, kuid riigid ja regioonid ei võida sellest võrdselt. Võit või kaotus oleneb geograafilistest tingimustest, üldisest geopoliitilisest olukorrast ja (majandus)poliitikast. Eesti on tänaseks mitmel põhjusel jäänud perifeeriasse, kuhu rikkad riigid suruvad energia-, tööjõu- ja maamahuka väikese lisandväärtusega tootmise. Aga ka meie unistame “kuldse miljardi“ hulka jõudmisest ja muu ilma arvelt kasu lõikamisest.
Kogutootlikkuse tõstmine vaid olemasolevates harudes Eestis arvestatavat tulemust ei anna. Kõrgtehnoloogilise (teadusmahuka) tööstusliku tootmise eelisarendamine on vaieldamatult efektiivsem. Tööstuse senist struktuuri säilitades ei jõua Eesti majandusarengus arenenud tööstusriikidele kunagi järele. Millised on tänapäeva maailmas kõrge lisandväärtusega harud, on üldiselt teada – näiteks masina- ja aparaaditööstus ning kõik telekommunikatsiooniga seotu.
Eesti riigi võimalused tööstuse struktuuri kõrgtehnoloogiliste harude suunas muuta on piiratud – valdav osa ettevõtetest ei kuulu riigile ja riigi eelarvelised võimalused on väikesed. Jääb üle loota suuresti vaid asjade loogilisele arengule Euroopa Liidu liikmesriigina.
