ILMAR RAAG: Meediagrupp kui haigus
Majandusanalüütikud peavad möödunud kolmapäeva pidama pöördeliseks teetähiseks Eesti meediatööstuse arengus. Suurim Eesti raadiogruppp Trio LSL teatas, et Eesti Meedia omandab grupis 34-protsendilise osaluse. Sellega astuti pikk samm edasi kogu maailma möödunud kümnendit hullutanud meedia konsolideerumise suunas.
Organisatsiooni konkurentsivõime seisukohast võiks arvata, et selline käik oli paratamatu, kuid maailmas on üha enam tähelepanu juhitud säärase arengu riskidele ühiskonnas.
Tabuteemast ohtudeni
1947. aastal loodi kaua kestnud pretsedent, millega USA ülemkohus sundis Hollywoodi stuudioid lõhkuma oma vertikaalselt integreeritud struktuuri, kus käputäis firmasid kontrollis ühel ajal nii filmide tootmisfirmasid kui ka nende näitamise kinokette. Pärast seda oli igasuguse meedia kontsentratsioon tabuteemaks ligi 30 aasta jooksul.
1980-ndate liberalismilainel hakkasid aga hoiakud muutuma. Esimestes protsessides ei osatud veel ohtu näha. Euroopas loobuti riiklikust avalik-õigusliku ringhäälingu monopoolsest seisundist ja anti välja hulgaliselt litsentse eratelekanalitele. Ameerikas tekkis samal ajal kaablikanaleid nagu seeni pärast vihma.
Edu garantii on suurim levikett
Tekkinud olukord nõudis ka adekvaatseid uusi meediatööstuse strateegiaid. Peamine probleem oli küsimuses: kuidas garanteerida, et paljude meediaväljundite konkurentsis on parimad talendid ja tooted just sinuga.
Teisest küljest sai produtsentidele selgeks, et nende toote edu garantii pole mitte lihtsalt selle kvaliteet, vaid suurim levikett tarbijani. Samm-sammult hakkasid töötajad ja levitajad taas koonduma ühtedesse firmadesse.
Suurimaks murranguks sai aga sünergia mõiste toomine tööstusesse. Nimelt töötati välja moodsa
meediatööstuse ideaalmudel: et olla edukas, tuleb leida üks baastoode, nagu näiteks lugu Harry Potterist, ja seejärel täita kõik võimalikud meediakanalid sama tootega. Sellisel kujul säästetakse igale kanalile eraldi kulutatud tootearendusraha, samal ajal aga võivad kõik kanalid üksteisele vihjates nn ristpromotsiooni teha.
Säärane mõttekäik käivitas tohutu palaviku. Üksteise järel raporteeriti, kuidas Ruppert Murdoch neelas kõigepealt alla ajalehe Times, lõi Briti satelliittelevisiooni, haukas peale Hollywoodist tele- ja kinohiiglase Foxi ja ei saanud ikka kindel olla oma suuruses. Samal ajal ühinesid kirjastus Time ja teine Hollywoodi gigant Warner Bros, kes omab ka CNN-i. Veidi hiljem liituti internetiteenuse pakkuja AOL-iga. Euroopagi ei jäänud mängust kõrvale. Itaalias neelas Berlusconi tükk tüki järel meediat, Saksamaal ühendasid jõud kirjastaja Bertelsmann ja raadio-telekompanii RTL, Euroopa suurim tasuline televisioon Canal + (Vivendi) Prantsusmaalt sai üheks Hollywoodi suure Universaliga.
Ebaõnnestumine ei peata ostmispalavikku
Esimesele konsolideerumislainele sai saatuslikuks internetifirmade-mulli lõhkemine. Vivendi-Universal ongi juba lagunemas ja Time-Warner-AOL-i raputavad raamatupidamisskandaalid. Ometi ei näi see peatavat teiste gigantide ostmispalavikku.
Me räägime meedia abil levitatud väärtustest ja nende mõjust ühiskonnas. Kui üks meediagrupp ei kasuta ära sünergia võimalusi, siis ei maksaks kapitalikulutusi tehagi. Ent kui asutakse meedia sõnumeid koordineerima eri kanalite vahel, siis selgub üsna pea, et mingi toote (ehk sõnumi) kampaania korraldamiseks tuleb samas grupis teised sõnumid tagaplaanile suruda.
Tulemuseks on olukord, kus inimesel on küll võimalik valida kas ajalehe, raadio, televiisori või mõne muu meediakanali vahel, aga igaühes neist räägitakse põhimõtteliselt sama juttu. Nii Ameerika kui ka Euroopa meediaanalüütikud on sel puhul leidnud, et meedia konsolideerumise paratamatu tagajärg on sõnumite ja väärtuste mitmekesisuse vähenemine.
Eesti meediaturu seisukohalt saavutab Eesti Meedia praegu olulise konkurentsieelise, mis sunnib konkurente kas samuti konsolideeruma või spetsialiseeruma kitsamale nišile.
Ma olen kindel, et Eesti Meedia ei pea oma eesmärgiks ei demokraatia ega kultuurilise mitmekesisuse õõnestamist. Ometi võib astutud sammu majanduslik loogika osutuda võimsamaks kui praegune hea tahe.
Kui järgitakse sama loogikat mis täna, siis võib paari aasta pärast internetiäri arenedes kuulda Eesti Meedia liitumisest telekommunikatsiooniäriga. Tõsi, siis ei pruugi enam selge olla, kes keda kosib.
