Kunstnikud sülitsi heroilise minevikuga
Kangelase ootamine on Eesti rahvale tuttav töö. “Küll kord Kalev koju jõuab ,” tõotati üksteisele metsapaos, Siberis ja emigratsioonis. Selles messianistlikus Lunastaja ootuses oli hardust ja veendumust ning sama fanaatilisusega põlati antikangelasi, kes ummistasid Kalevipoja koduteed: vandid, sortsid, kommarid, veteranid, mehed Luki alt, politrukid, partorgid ja kes kõik veel.
No nüüd on Kalevipoja kuju Tartus püsti, ilusti Emajõe kaldal, kus vanastigi – va Kreutzwaldi-taadi naabruses. Ometi on sellega olnud sekeldamist sama palju kui Tõnismäe pronkssõduriga. Küll arvas keegi monumendi aluse liig masaja olevat (“Kalevipoeg kummutil”), küll põlati ta jalgu lühikeseks ja sihverplaati liiga latiinoks.
Väli silus puudujäägid
Adamsoni-vanal olla omal ajal Milanos liig ahtad töötingimused olnud, kuju olnud valamise ajal põlvini augus, et selle pea valutöökoja katusest läbi ei punniks. Sellest siis tekkis vildak vaatenurk kujule, kui ta kord “kummutile” tõsteti. “Sellise Kalevi eest ma küll ei võidelnud ,” mühatas Pätsu-aegne eestlane. Ega siis kuju taastajal, skulptor Ekke Välil jäänudki muud üle, kui siluda Adamsoni puudujääke ja anda Kalevile vähe moekam vurhv ja siredam säärejooks.
Mida ta ka tegi – kangelane tuli ajaloost tagasi uues kuues, vanadest vigadest õppinuna, silm-nägu rahva näpunäiteist paistes. Umbes samamoodi nagu peata pronks-Lenin Pärnu Uue Kunsti Muuseumi ees – antikangelane, kelle rahvas (Mark Soosaare isikus) lõi oma näo järgi.
Samasugust soovi minevikku üle kirjutada kohtame ka kõne-alusel näitusel. Kui ette on jäänud minevikutegelaste heroiline aura, on tavaliselt käiku läinud kustutuskumm.
Näeme, kuidas moskvalane Mamõšev-Monroe on NLKP viimase poliitbüroo liikmete ametlikud portreed in corpore kriiskavate värvidega üle maalinud, mukkides nende kahvatud palged nii litsakaks kui vähegi võimalik. Näeme, kuidas noor August Künnapu teeb sama Oskar Lutsuga, Mare Tralla Vera Muhhina “Töölise ja kolhoositariga”. Kättemaks on magus.
Kuid teadupärast on mineviku seljatamiseks teisigi viise. Arsen Savadov kiidab kunagistele pidupäevalistele punaparaadidele tõsimeeli takka, nostalgitseb ja taaslavastab neid, lisades rahva hulka, siia-sinna paljaid unelevaid esikaanepoisse. Kogu mälestus keerdub mingiks homoseksuaalseks kitšiks, milles marssivatel kaevuritel ja lööktöölistel on täita Suure Peremehe sadomasohhistlik roll.
Minevik noori ei paina
Ja nii edasi. Ei jää teistest maha ka Aleksander Brenner ja Barbara Schurz, kes annavad oma joonistustes hieronymos-bosh’iliku visiooni rahva tegelikest tahtmistest, ega Karl Nagel ja Andrus Joonas, kes on vastavalt püstitanud monumendid vene neonatside kunagisele ideoloogile Eduard Limonovile ja vendadele Voitkadele.
Omas mahlas ja sissetöötatud registris lisavad monumentaalse kangelase teemale isikliku kommentaari ka Kadi Estland, Aleksander Savko, Alina Kurvits, Mark Raidpere, Marko Laimre, Jasper Zoova ja teised. Nende isepäisus osutab, et ega see kangelasminevik noori nii väga painagi, vahel astub see küll kannale kuraatori diktaadina, kuid üldiselt saab mineviku lipu all ajada väga isiklikke asju.
