Euroopa Liitu astumise vastased võib laias laastus jagada kuude kategooriasse:
1) Tõsiusklikud kardavad muutusi ja muretsevad siiralt Eesti identiteedi pärast.
2) Protesteerijad on enamikus vaesed ja ebaõnnestunud inimesed, kes oma rahulolematuse suunavad riigivõimu ning kõigi tema tegemiste (sealhulgas ka EL-i astumise) vastu.
3) Politikaanid püüavad EL-i vastasuse nišši kasutades poliitikasse (tagasi) tulla või olemasolevaid positsioone tugevdada.
4) Vene agendid on sealsete eriteenistuste ning nendega seotud fondide palgal ja tegutsevad vastavalt instruktsioonidele.
5) Lääne euroskeptikute esindajad on sealt (eriti Suurbritanniast) pärineva raha peal parasiteerijad, kes ilma südametunnistuspiinadeta on valmis lüpsma kõiki rikkaid lolle ja tegema mida iganes.
6) Meditsiinilised juhtumid – alaväärsuskompleksi, seksi- ja tähelepanupuuduse käes vaevlevad isendid, kes on saanud võimaluse tähtsad olla.
Kolmas kategooria – politikaanid – on oma nii teadlikult valinud ja loodavad edasistest arengutest igal juhul kasu lõigata (pärast referendumi positiivset tulemust ja Euroopa Liitu astumist saavad nad iga tekkiva raskuse puhul kärarikkalt tänitada, et nägid kõike juba ammu ette). Neljanda ja viienda kategooriaga – agentide ja esindajatega – tegelegu, kui vajalikuks peab, kapo. Kuuenda kategooria pärast muretsegu aga vajaduse korral psühhiaatrid.
Seega on viimasel referendumieelsel nädalal mõtet agiteerida vaid tõsiusklikke ja protesteerijaid. Ja ka neile inimestele on peaaegu võimatu midagi uut ja originaalset öelda – kõiki poolt- ja vastuargumente on meedias tüdimuseni leierdatud.
Tõsiusklikke võiks keelitada: “Palun lugege veel kord poolt- ja vastuargumendid läbi, usaldage ausaid spetsialiste ja uskuge, et Euroopa Liidust on meile tunduvalt rohkem kasu kui kahju.”
Protesteerijatele võiks aga öelda: “Palun saage isiklikust kibestumisest üle ja tunnistage, et Euroopa Liitu astumisest võidavad lõppkokkuvõttes kõik, mitte ainult eliit. Või kui teie ise sellest tõesti ei võida, siis võidavad vähemalt teie lapsed.”
Kaarel Kilvits, TTÜ majanduspoliitika professor
Miks mustata?
Ma ei saa aru, miks alati enne valimisi on nii, et hakatakse üksteist mustama. Euroliidu küsimusi ei selgitata täielikult, on ainult ähvardused, et jääme sellest ja sellest ilma või et keegi tahab meid oma käpa alla saada. Valitsus peab selgemat selgitustööd tegema. Rääkige ausalt ja puhtast südamest. Rahvas saab aru ja teeb valiku, mis on tema jaoks parim. Pensionär Sepp, Tallinn
Üks tänav, pink ja puu
“Meil kõigil on üks tänav, pink ja puu,” ütleb Eurovisiooni 1971. aasta võidulaul. “Minu aadress on Nõukogude Liit,” on idanaabrite lähimineviku hiti sõnad. 14. septembril tuleb meil teha valik just nende kahe laulu vahel.
Rein Grenberg, Pärnu
Ikka Euroopasse!
On tõsi, et euroliit suurendab meie elukallidust, kuid arvatavalt ka elukvaliteeti. Idaliit viiks meid tagasi Valgevene võimalusteni. Ka N Liidus elades olid oma eelised – igapäevane ninaesine oli olemas –, kuid mööda ilma ilutsemisest ei saanud unistadagi.
Nüüd terendavad eurorahad ajavad kainemategi silmad verele, loodetakse euroõnnistus oma istumise alla kantida. Kuid just sellepärast tuleb meil valida europool – on ehk eurorohtu, mis paneb meie rahapimedusega löödud valitud rahvale mõtlema.
Ei saa olla, et eurokatlas rasv ainult ühes servas seisaks, iseasi, kelle kausis lihakäntsakas on. Aga supi keedes on lihastki kasu kõigile. Väino Ubina, Tallinn
