Alanud sügishooaja kodumaiste telesaadete puder ja kapsad
Eesti telekultuur tervikuna on tormanud segama fakti ja mängu, dokumenti ja kunsti, tõsielu ja väljamõeldud tinglikku tegelikkust. Selline tendents paistab silma vähemal või rohkemal määral igas sel hooajal välja tulnud uues omasaates. Segi on mõnes kohas ka uudis ja kommentaar – ja see on olnud tore. Katsetatakse uusi formaate, kus ei peeta jäigalt kinni telemaailma kivinenud reeglitest ja hoiakutest. Televisiooni piiride avardamise soovi on näha peaaegu igal pool. Ja see soov ei ole kevadise vasika koplis ukerdamine. Teistmoodi teevad inimesed, kes teavad, kuidas peaks tegema.
Mõlemad kommertskanalid on tulnud välja oma uue seebiga. Valla on pääsenud rõõmsamad ja vähem rõõmsamad naljad. Tänapäeva telekultuur joondub üle maailma ameerikaliku kogemuse järgi. Tänavu on meie telekava vabam kui kunagi varem ameerikalikust mallist, pigem näeb soovi seda malli lõhkuda.
Pall on vaataja käes. Tema otsustab, mis sellest kirevast rikkusest vee peale jääb ja mis läheb ajaloo prügikasti. Selge, et sinna läheb rohkesti uut telekraami. Eriti puudutab asi noort vaatajat, kes on seni olnud põhiliselt välismaa toodangu küüsis. Kas tema hakkab vaatama “Koosolekut”, “Viva Las Vegast”, “Õiget valikut”? Sellest sõltub eestimaiste saadete tulevik.
Ärapanija
esmaspäeval Kell 21.30 kanal 2
“Ärapanija” tuleks kuhugi ära panna. “Rahva oma kaitse” oli ja on Raadio 2-s omal kohal hea ja lahe mölasaade, kus Juur ja Kivirähk tõmbavad paari õllega edukalt kogu kollasele meediale vee peale. Aitab küll, pilti pole juurde vaja. Nüüd on Kanal 2-s pilt juures, aga ei saa aru, milleks. Et rahvas ei unustaks ka Richard Tonti? “Ärapanija” on ühe meediakorbi popslik katse kahe õnnestunud projekti jääkidest keeta veel üks söödav supp. Paraku meenutab tulemus lahjat vtorjakki, teistkordset tõmmist korra keedetud teepurust, mis äratab vaid kurbi mälestusi rammusamatest aegadest. Johannes Saar
Kultuuriuudis
neljapäeval Kell 20.05 ETV
Uudise ajakirjanduslikku formaati järgivalt lühike, kuid kultuuri seisukohast mõttetu saade. Kultuuriuudis iseenesest on terminina loogiline koletis, mis lubab rääkida vaid (Jaan Krossi) käsikirja vargustest ja (Draama)teatri rõdu põlengust, kuid mitte sellest, mis käsikirjas sees ja laval toimub.
Siinkirjutaja nähtud saates saime teada, et üks Estonia baleriin läks USA-sse õppima (asjaomane ise mahtus saatesse ühelauselise intervjuuga: ”Olen väga põnevil!”), et üks Eve Kase graafiline leht ripub Krakowi triennaalil, et Kaljuste dirigeeris välismaal ühte kontserti. Ja paar asja veel.
Küll aga oli ohtralt pilti ja aega raisatud saatepea värvikale kujundusele (tõeline arvutigraafiline teos), saatejuht Piret Jõemägile ja tema soengule (jälle tõeline teos). Nende kõrval kahvatusid kõik baleriinid ja dirigendid. Johannes Saar
Kodu keset linna
argipäeval Kell 19.35 TV 3
Roman Baskini lavastatud ja Kerttu Rakke kirjutatud igapäevane linnaseriaal naistele on hea, sest siin mängivad eesti näitlejad ja räägitakse eesti keelt.
USA, Austraalia ja Mehhiko seep saab pika puuga. Ja kuna eesti näitlejad on tunduvalt etemad kui näiteks “Vaprate ja ilusate” bänd, siis on neid ka palju toredam vaadata.
Pealegi ei saa unustada “Kodu keset linna” humaanset poolt – seriaal pakub tööd ja leiba nii mõnelegi eesti kultuuritegelasele. Tore, et tuntud staaride – Guido Kanguri, Martin Veinmanni, Epp Eespäeva ja Diana Klasi kõrval on ka Tiina Tauraite ja Kleer Maibaum, keda seni on näha olnud peamiselt laval. Ja siis veel kolm noort ilusat inimest, kes mängivad lapsi – alati õlut libistav Martin, ülbe plika Liis ja tema jõusaalis töötav sõbranna Berit.
Süee – kuidas Hannese (Veinmann) tütar esimesest abielust (Liis) otsustab isa uue naise Heleni (Maibaum) majast välja süüa, on kavalalt välja nuputatud. Vähemalt midagi uut nende igaveste armusuhete ja mälu kaotanud orbude taustal. Rakke pole seriaalikirjutaja ametis sugugi halvem kui Murutar, kes tegi omal ajal “Õnne 13”.
Aga ta ei ole ka parem. Selline väike igapäevaseep nõuaks igas osas üht minidraamat, siin aga tammutakse juba nädal aega ühe koha peal.
Kui oled selgeks saanud, kes on kes, võib vahelt paar osa vahele jätta. Midagi hullu ei juhtu.
Ilona Martson
Koosolek
neljapäeval Kell 20.35 TV 3
Mihkel Raua ja Juhan Ulfsaki duett on tekitanud väga vastakaid arvamusi. Alates hinnangust, et saade on omaaegse “Kahvli” hale vari, kuni vaimustuseni, et lõpuks ometi on ekraanil varjamatult vasakpoolsete vaadetega tegijad. Võib-olla ongi parim hinnang, kui saade ühtedele väga meeldib, teistes aga põlguse esile kutsub.
“Koosoleku” trump on see, et tegijad teavad, mida tahavad. Neist lausa kiirgab soovi mõjutada ühiskonda, leida kinnitust oma arvamusele.
Milleks koosolekuid peetakse? Ikka ju, et midagi otsustada, oma seisukohtu kaitsta.
Saates pole ümmargusi jutte, külaliste ees pugemist ega lihtsaid või rumalaid küsimusi. Vastupidi, küsimused külalistele on pigem ootamatud ja keerulised, mis ongi huvitav.
Tempot mehed oskavad hoida, nii et igav ka ei hakka. Saate lisaväärtuseks pean hoidumist liigsetest atraktsioonidest ja eksperimentidest. Üks ansambel, üks joonistaja või ristsõnategija, ja aitab küll.
Ju mehed sellepärast paljudele ei meeldigi, et nad pulli ei tee. Kes aga ekraanilt sisu otsib, need ei pea pettuma. Ene Poll
Õige valik
PÜHAPÄEVal Kell 20.25 TV3
Suvises Eestis üles võetud kohtamismängu ülesehitus on lihtne. Tekitatakse suhtekolmnurk – ühe noormehe poolehoiu pärast võistlevad kaks neiut või ühe neiu eest kaks noormeest. Iga päeva jooksul on kaks kohtumist. Kes kohtumisel osaleb, see selgub, kui “valija” tõmbab pimesi kaardi. Päeva lõpuks teeb ta aga otsuse – kumb võistlejaist talle rohkem meeldib. Kaotaja peab lahkuma. Ja kui järelejäänud paarike on teineteisest tõesti sisse võetud, siis tuleb mõlemal enne südaööd oma tubadest välja tulla.
Viimast pole seni veel juhtunud. Kui tüdruk tuleb, siis poiss passib, ja vastupidi. Kahe senise saate jooksul kujunes tõesti üks paar: Kristjan ja Katariina. Kuid viimane mäng paiskas kõik segi – Pärnu 17-aastane kaunitar Nora tuli, nägi ja võitis.
Senise kolme saate põhjal on kujunenud paraku nii, et piltilusad eesti tüdrukud peavad võistlema ühe tüüpilise eesti mehe pärast. Mis on üsna argine situatsioon ka tavaelus. Eesti mees vaatab pealt, mõnuleb, aga otsustab. Kord nii, kord naa.
Tavaelust erinevalt peab aga rivaal paarikest igal kohtamisel jälitama. Kõiki kolme filmitakse, neilt võetakse kommentaare, materjal monteeritakse ja kirjutatakse diktoritekst. Viimast loeb Anu Lamp. Aga miks just tema? Miks siis juba mitte Ita Ever? Või Mikk Mikiver? Sedasorti seebisaade eeldaks vahtulöödud diktoritekstile neutraalsemat esitajat. Ilona Martson
Viva Las Vegas
LAUPÄEVal kell 20 TV 3
“Viva Las Vegas” on kui käsi täis kaarte, mis kõik on trumbid. Ja mis ometi mängus kõiki tihisid ei võta.
Sepo Seeman on hea ja kogenud saatejuht. Ansambel Kala on kõva muusikategija. Jan Uuspõld on ergas ja terava närviga näitleja, kes leiab elust endast väärt ainest. Peeter Kreisiraadio Oja on kohtunikutoolis end kindlustanud koos Tarvo Kralli ja Dajan Ahmetiga ja pillub sealt kildu.
Kindel faktor on ka saatest “Reisile sinuga” tuttav tavalise inimese esilepürgimise fenomen, mida kannavad endaga rahva seast saatesse pürginud inimesed. Ja ometi see kõik ei tööta täie rauaga.
Edevate noorte inimeste hulka poetatud Jan Uuspõld lõhub uute talentide võistluse ära hoolimata sellest, et mängu ürii annab talle punkte miinusskaalal. Asi ei ole isegi selles, kas noored naljameistrid teevad Uuspõllust kehvemini või paremini. Teisalt, ilma Uuspõlluta oleks see uute talentide paraad kui aastakümnetetagune üliõpilasmaleva taidlusülevaatus. Mis oli ka väga tore, kuigi alati võiks küsida, miks seda kõike televiisoris näidata tuleb.
Las Vegase telereaalsuses on kõik veidi nihkes. Samamoodi nagu siis, kui Carl Danhammer käis saates “Reisile sinuga” mängimas. Siia juurde tuleb muidugi märkida, et Uuspõld ja Danhammer on eri kaalukategooriates meediafiguurid. “Viva Las Vegas” on küll kergesti söödav, kuid vajab seedimist. Andres Laasik
Ekskursioon
PÜHAPÄEVal kell 20.30 Kanal 2
Mis see on? Nii küsib endalt arvatavasti igaüks, kes on näinud Keskerakonna juhatuse liikme Heimar Lengi telesaadet “Ekskursioon”. Ja jääb vastuse võlgu.
Saade meenutab veidi legendaarseks saanud “Esto TV-d”. On provokatiivne süee, aktiivne dünaamika ja viitamine suurtele ühiskondlikele probleemidele. Tuletame meelde, et Esto TV viimases üllitises “Welcome to Estonia” mängis Lenk Esto-staaride Keni ja Tolgiga kaasa nende reeglite järgi.
Ja ometi pole “Ekskursioonis” sama veregruppi Esto TV-ga. Vaevalt, et noored inimesed “Ekskursiooni” telerite ees kaasa teha viitsivad. Neil saadetel on lihtsalt väga erinev protestivaim.
Lenk ei ole “Ekskursioonis” ta ise, vaid mängib kedagi. Kui tänapäeval käivad saatejuhid ringi pisikese nähtamatu mikrofoniga revääril, siis Lenk hoiab peos suurt mikrofoninuia – selline toekas reporter. Võiks arvata, et Lenk kujutab mõnda tegelast Ivar Vigla “Wremjast”, kuid paradoks on see, et mees oli päris-Vremjaga seotud pikka aega, tehes Moskvale telelugusid Eestist. “Ekskursioon” oma hullude metatasanditega on paras pähkel mõistmiseks.
Omaette teema oli Anu Saagim koos rünnakutega rikkuritele moeshow’l. Mida keegi kannab, palju raha raiskab. “Ekskursioon” justkui hammustab ja justkui ei hammusta ka. Kindel on see, et sellist nalja saab teha vaid üks kord – Ken ja Tolk töötavadki ju selle peal, et neid ühelt või teiselt parteipeolt välja visatakse. Küllap tuleb “Ekskursioonilgi” oma selginemise tund ja siis paistab, kes ja kas teda vaatab. Andres Laasik
Happy Hour
NELJAPÄEVal Kell 20.30 Kanal 2
Möödunud nädala Urmas Oti “Happy Hour” oli esimesest saatest palju kindlam ja jõulisem – kuulus telemees tegutses oma mängumaal, pinnis prominente.
Enamasti ei saavuta Urmas Ott edu, kui ta vestleb nn väikese inimesega. Puudu jääb saatejuhi empaatiavõimest – ainuke asi, mis näib Otti tõeliselt puudutavat, on küsimus, miks inimene ei taha olla ühiskonna esirinnas ja kaane peal.
Nüüd kiusas Ott küsimustega Eesti esimest leedit, kes tuli vapralt välja Oti riugastest, mis puudutasid mitte ainult proua Rüütli minevikku, olevikku ja tulevikku, vaid ka ta riigikukutajast isa taaka.
Teine Urmas Oti pihialune Asso Kommer süüdistas saatejuhti pealiskaudsuses – Otil polnud teada kõik olulised faktid kunagisest Pullapää jäägrite saagast. Ott võttis süü omaks, kuid tegelikult pole ta tegemata kodutöö patt suur. Põhjalikust eeltööst räägib seegi, et Kommer on nüüd kümme aastat pärast kuumi Pullapää sündmusi üles leitud ja olnud asjadest tunnistama pandud.
Kui Ott samamoodi edasi paneb, veab “Happy Hour” hooaja lõpuni kenasti välja küll. Veab enamgi, niikaua kui Otist vanemaid vaatajaid telerite taha jätkub – sest need ongi tema auditoorium. Oti täht võib kustuda alles koos vanade generatsioonide kadumisega.
Andres Laasik
Pildil saatejuht Urmas Ott.
foto: priit simson
