Theatrum saab oma Hamleti
Lembit Peterson, miks mängib Hamletit just Marius Peterson?
Mõte “Hamlet“ Theatrumi mängukavva võtta tekkis juba ammu, ”Antigonet” ja “Pelleas ja Melisande’i” tehes. Nüüd otsustasime selle mõtte teostada. Mariusega on väga huvitav koos töötada, mõistame teineteist. Kuna lavastuses osaleb peamiselt Theatrumi trupp, vastab tema selle rühma kontekstis minu kujutluses kõige enam Hamletile. Tal on minu arvates vajalikud eeldused selle rolli mängimiseks. Aga lõpliku vastuse “miks”- küsimusele annab loodetavasti etendus.
Kes mängib Claudiust?
Roman Baskin.
Kes mängib Opheliat?
Maria Peterson. Ja Gertrudit Kaie Mihkelson, Poloniust Aleksander Eelmaa, Laertest Andri Luup ja Horatiot Mart Aas. Ülejäänud rollid on Theatrumi näitlejate ja kahe Humanitaar-instituudi teatriüliõpilase kanda.
Näidendis kõlab väide, et Taani riigis on miski mäda. Mis on mäda Taanis?
Selle lause ütleb näidendis Marcellus, kuninga sõjamees. Kala hakkavat mädanema peast. Selle küsimuse üle mõeldes on mul vahel hirmus aim, et süda. Ometi elab selles igatsus kaotatud harmoonia järele. Me ei saa tagasi kaotatud paradiisi, kuid tee taevasse on meil ikka võimalik.
Mida teeb Hamlet aastal 2003? Kas püüdleb võimu ja sellega kaasneva vastutuse poole või eelistab jääda kõrvalseisjaks, -vaatajaks?
Millist võimu silmas pidada? On võimu, mida Claudius ei saa salakavalalt anastada.
Nii nagu varasematelgi aastatel püüab Hamlet eelkõige lahendada temale Isa Vaimu poolt antud hirmrasket ülesannet. Siin on minu jaoks võti Hamleti tegutsemise ja mittetegutsemise mõistmiseks. See ülesanne sisaldab esmapilgul inimese jaoks lahendamatut vastuolu. Selle ülesande lahendamine on vajalik nii Isa Vaimule, Hamletile, kui kõigile osalistele.
Mis puutub võimuküsimusse, siis ühinen Fortinbrasi arvamusega, et Hamlet oleks olnud hea valitseja. Tark. Otsustus- ja vastutusvõimeline. Sõjamehest isa näeb heal meelel tema õpinguid Wittenbergis. Temalt võetakse vägisi võim, riigivõim, võetakse võimalus kuningaks valitud ja pühitsetud saada. Ta ei loobu vabatahtlikult võimust kõrvalseisjaks saamise nimel. Küsimus on, kas tema surmajärgne saatus sõltub võimulolemisest või võimuhaaramisest. Ja kas tal õnnestub näidendi elu kaudu säilitada oma transtsendentaalne väärikus. Teha õilsad valikud enne ja/või peale tegu.
Vaadates Lembit Petersoni seniste lavastuste rida jääb mulje mõningasest gallomaaniast. Seda ei tohi mõeda halvustavalt, iga kultuursus omab paraku enamasti geograafilist konkreetsust. Prantslased on aga enamasti Shakespeare’i ettevaatlikult suhtunud, pidades teda barbaarseks. Millest tuleb selline pööre Shakespeare’i juurde?
Ma ei ole gallomaan. Prantsuse keel on lihtsalt teine võõrkeel, mida ma veidi oskan. Seetõttu olen prantsuse kirjanduse ja kultuuriga ka rohkem tuttav. Barbaarseks on Shakespeare’i pidanud eelkõige Voltaire. Suured prantsuse lavastajad (Coepau, Pitoeff, Gemier, Barrault jt) on temast vaimustuses. Ilmselt on ka eestlasi, kellele ta ei meeldi. Venelastest tuntuim Shakespeare’i näidendite vastane on Tolstoi. Sisulistel põhjustel. Siin ei saa ju üldistada, et kõik venelased enamasti jne.
Minu viimane lavastus oli käesoleva aasta veebruaris esietendunud Shakespeare’i “Palju kära ei millestki” Valladolidi Teatro Cervanteses hispaania näitlejatega. Esimene näidend, mille kallal koos kursusekaaslastega 1972. aastal Voldemar Panso juhendamisel töötasime, oli “Hamlet”. Nii on see näidend mind saatnud pea kolmküm-mend aastat.
Ma ei ole Eestis ühtegi Shakespeare’i lavastust laiema avalikkuse ette toonud. Küll aga tihti erinevates teatrikoolides teinud üliõpilastega katkendeid Shakespeare’i näidenditest. Mitmel korral on õppetöös olnud ka “Hamlet”.
Miks toimus naasmine Georg Mere tõlke juurde?
Tundus olemasolevatest kõige lähedasem. Võib-olla ka harjumusest. Seda tõlget on ju palju redigeeritud. Oleme ka omalt poolt teinud väikeseid parandusi – ikka oma arusaamisest lähtudes.
Palju on kärpeid, kõrvaleastumisi algupärasest tekstoloogiast?
Ei ole palju kärpeid. Ei raatsi teha, sest tekst on sedavõrd hea ja näidendi struktuur tegelikult laitmatu.
Katariina kirik ei ole olnud see koht, kus päris seinastseina teatripublik harjunud kohal käima. Keda Hamleti
tegijad sinna ootavad?
Kõiki teatrihuvilisi inimesi. Valisin Katariina kiriku, sest Hamleti tragöödia saab minu arvates toimuda just sellises teatriruumis, mida ümbritseb lagunev ja erivajadustel mõistmatult kasutatud ja oma otstarbe taasleidmist ootav kirikuhoone.
