“Raimund” võtab Valgre laulud lahti

Vahel juhtub lastega nii, et nad võtavad mingi masinavärgi, näiteks äratuskella lahti, et vaadata, mis seal sees on ja kokkupanemisel selgub, et mõni jupp jääb üle ning midagi puudu. Nii juhtus ka Endla teatris “Raimundi” lavastuses.

Kui äratuskella lahti võtma tõukab uudishimu saada teada, mis seal sees on, siis “Raimundi” autorit ja lavastajat võisid samamoodi paeluda Raimond Valgre fenomeni saladused. “Raimund” pole lihtsalt laulude õhtu, vaid taotleb enamat. Siin on näha püüdu tabada ära meeleolusid ja tundehetki, mis on teinud Valgre muusika suureks. Kas see ka õnnestub, on iseasi.

Lavale tulnud inimesed ei räägi omavahel ühtegi sõna peale Raimond Valgre laulusõnade. Kuid suhtlevad ometi –noogutavad tervituseks, vahetavad pilke, väljendagu need siis uudishimu, muret või kokkukuuluvustunnet. Lavale ehitatud jaamahoones käib elu, mille osaks on laulud.

Igale laulunumbrile eelneb tegevus, mis lauluni viib. Samuti muutub olukord jaamahoones pärast iga laulu.

Laulud moodustavad rea, mis areneb oma loogika järgi. Kuigi on arusaamatu, miks see loogika on just selline, aga mitte teistsugune. Lauldes kantakse ette just Valgre vähemtuntud laule. “Saaremaa valss” teeb lavastuses kaasa läbi krapi, “Veel viivuks jää...” kõlab Piret Laurimaa esituses kajana telefoni samaviisilisele helinale.

Lauludele luuakse uus kontekst, mis lahutabki laulud komponentideks. Muusikat saab edukalt lahti võtta siiski vaid muusika enda abil. Endla teatri laval tehakse seda segasel viisil erinevate väljendusvahendite abil. Tulemus on kaootiline ja seda just muusika poole pealt.

Ei saa öelda, et Valgre laule halvasti lauldakse – viisi peavad kõik ja vokaalis on esitajad vabad. Samas jääb mulje, et laulmist ei võeta päris tõsiselt, see pole sajaprotsendiliselt eesmärgistatud musitseerimine. Pigem on Valgre laulud selles lavastuses postmodernistliku käsitluse objektiks, kus igasugune meelevaldsus on lubatud ja isegi tarvilik.

“Raimund” pole mingi kole asi – selline napi sõnaga lavastus on kosutavam kui see “tavaline” teater, kus näitlejad räägivad kohutavalt palju asjadest, millest ei saa aru nad ise ega publik. On haarav lavakujundus, kus näitlejad loovad pingestatud õhkkonna, õnnestunud detailidest rääkimata. Ainuüksi Carmen Mikiveri arvelauaga musitseerimist tasub vaadata.