PRIIT KOGERMAN: Eesti pilet vananevasse Euroopasse
Viimasel ajal on palju räägitud vajadusest minna Eestis üle teadusmahukale majandusele, mis aitaks sooritada hüpet arenenud riikide hulka. Nii teaduste akadeemia kui ka peaministrit nõustav teadus-arendusnõukogu on määratlenud neli prioriteetset valdkonda – biomeditsiin, materjalitehnoloogia, infotehnoloogia ja keskkonnatehnoloogia –, kuhu peaks järgmisel aastal hakkama riigi investeeringud liikuma. Kui jutt käib rahast, kerkib küsimus, miks on prioriteetsed valdkonnad just need neli.
Ma ei tahagi väita, et meie olemasolevat tööstust ei tuleks arendada, jõuda piltlikult ümarpalgi ekspordist saelaua ja viimaks mööblini. Aga traditsioonilistes tööstusharudes võivad arengut rahastada tulumaksustamata ettevõtted ise. Teatud juhtudel on muidugi vajalik ka riigi abi ja selleks on Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusel olemas rida programme. Kui aga tahame teha arenguhüpet, peame looma ka uusi tööstusharusid. Tekib küsimus: millisele alale tuleks hüpe sooritada, et meil oleks mõistlik šanss edu saavutada? Selgitan biomeditsiini näitel, miks just see valdkond sobib eelisarendatavaks.
Biomeditsiiniteaduse hetkeolukord
Paljude muude teadusharudega võrreldes on biomeditsiini olukord väga hea. Meil on kaks toimivat keskust Tartus ja Tallinnas, tõhusalt tegutsevad teadusgrupid, millele on eduka kraadiõppe tagajärjel võrsumas väärikas järelkasv. Viimase viie aasta jooksul on erialal koolitatud ligikaudu 300 uut arsti (MD) ja teadlast (PhD). Eestis on alustatud ameeriklaste rahastatud omamaise geenivaramu projektiga. Me võistleme edukalt rahvusvahelises mastaabis.
Euroopa Liidu teadus- ja arendustegevuse viiendas raamprogrammis olid meie kaks teaduskeskust oma edukuselt võrreldavad palju suuremate Läti ja Leeduga ning kogu Eesti sai umbes poole kogu Baltikumile välja antud grantidest.
Kui Ameerika suurim meditsiiniuuringute erafond Howard Hughesi Meditsiiniinstituut (HHMI) 1995. aastal oma grandiprogrammiga Kesk- ja Ida-Euroopasse tuli, oli Eesti esimeses ringis oma suurust arvestades väga edukas: 90-st välja antud grandist tuli kaks Eestisse. Järgmises ringis aastal 2000 läks meil veelgi paremini: tookord eraldatud 46 suuremast grandist tulid juba neli Eestisse. Meie edu on märganud ka HHMI, kes valis oma järgmise rahvusvahelise teaduskonverentsi kohaks just Tallinna. Seega peaks meil järgmise aasta juunis olema võimalik kohapeal kuulata HHMI presidendi, Nobeli meditsiini- ja füsioloogiapreemia laureaadi Thomas Cechi teaduslikku ettekannet.
Teadusharu rahvusvahelise edu tõttu on mõni väitnud, et biomeditsiin on rahvusvaheliselt niigi hästi rahastatav ja Eesti riigi vahendid tuleks suunata mujale. See oleks aga suur viga, sest nagu mulle hiljuti vahendas kolleeg Andres Metspalu, teadsid juba meie esivanemad lihtsat tarkust: kasta tuleb just seda kapsast, mis kasvab.
Biomeditsiiniteaduse tööstuslikuks väljundiks on ravimitööstus, uuemal ajal ka biotehnoloogiatööstus.
Vananevas Euroopas on tegu tõusva tähtsusega majandusharuga: eurooplased elavad üha kauem ja nad
kannatavad üha rohkem vähi, südameveresoonkonna haiguste või muude eaga seotud tervisehäirete all. Meditsiiniline biotehnoloogia pakub siin uusi lahendusi ja aitab meil elada pikemalt täisväärtuslikku elu.
Kuigi Tallinnas alustati ravimite tootmisega juba 1914. aastal ja meie emigrandid on loonud edukalt ravimitööstusi ka mujal maailmas, peame täna kahjuks tõdema, et moodne ravimitööstus Eestis peaaegu puudub. Tallinna farmaatsiatehas on degradeeritud tabletipressijaks ja hiljuti sai lugeda, kuidas Läti omanik sealt viimast intellektuaalset omandit ja oskusteavet välja kandib. Põlvas tegutsev Nycomed-SEFA on alati olnudki ainult tabletitegija. Eestis on suurte ravimifirmade esindusi, kuid need on müügikontorid või tegelevad meie parimate arstide kaasabil juba turule lubatud ravimite järelmonitooringuga. Kogu arendustegevus toimub loomulikult mujal.
Eesti Nokia peitub biomeditsiinis?
Eestis on olemas kiirelt arenev biotehnoloogiatööstus, mis on praegu suhteliselt väike. Püstitaksin järgmise küsimuse: kas Eestis oleks võimalik tekitada mõnda rahvusvahelist biotehnoloogia-ravimifirmat ja mida oleks vaja teha, et see võimalikuks osutuks? Tahan väita, et meil on selleks olemas kõik vajalikud eeldused: meil on tugevad traditsioonid molekulaarbioloogias, keemias, farmakoloogias. Meil on isegi olnud tugev kodumaine ravimifirma ja meil on arenev biotehnoloogiatööstus. Meil tegutsevad kliinilisi katseid läbiviivad ettevõtted, kelle heaks töötavad meie paremad haiglad ja arstid. Meie patenteerimise ja litsentseerimise spetsialistid on tublisti edasi arenenud ja riik on toetanud teadustulemuste ettevõtlusse viimise süsteemi tekkimist.
Seega kõik eeldused on olemas, ainult osapooled peavad kokku saama ja mõne mõistliku ettevõtte püsti panema. Sellise tegevuse toetamiseks on Eesti riik alustanud tehnoloogia arenduskeskuste programmi. Kahjuks on meie ülikoolid – mõne rõõmustava erandiga – alles aru saamas, et tööstusliku väljundiga arendustegevust on otstarbekas läbi viia iseseisvates ettevõtetes.
Ja veel: et teha üks korralik Eesti Nokia, peab paar säärast üritust läbi kukkuma ja mõistlik oleks alustada paralleelselt mitme erineva katsega. Seega peame ainult kokku leppima prioriteetsete valdkondade tõsises rahastamises (mis ei tohi tulla teiste teadusvaldkondade arvel) ja ausa konkurentsi mängureeglites ning püstitama realistlikud eesmärgid, mis võiksid olla osaks meie ühiskondlikust leppest. Seejärel peame leppest ka kinni pidama ja töötama järjekindlalt püstitatud eesmärkide saavutamisel. Ainult nii on meie ihaldatud arenguhüpe võimalik ja suudame odava allhanke tegijate hulgast murda arenenud tööstusriikide hulka.
Priit Kogerman, geeniteadlane
