HELME&KLENSKI: Kellele lömitamine, kellele pragmatism
Mart helme: Kuigi duumavalimiste puhul on räägitud, et kõik, kes mingitki valimisedu saavutasid, on n-ö Kremli või Putini parteid, tegelikult me ei saa ikkagi öelda, et tegu on ühe ja sama parteiga ja seega president Putinil on kogu võim kontrolli all. Nende teiste parteide poliitikud on olnud poliitikas juba küllalt pikka aega ja väljendanud šovinistlikke seisukohti, mis lihtsalt seekord valijatele varasemast rohkem meeldisid. Olgu tegu Īirinovski või Rogoziniga.
Küsimus võib olla selles, kas nad dirigeeriti raha või muude manipulatsioonidega olukorda, kus nad saavadki ainult moodustada ühe Kremli-partei eri fraktsioonid. Aga sellele me ei saa vastust enne, kui alles töö käigus. Nii monoliitset riigiduumat pole Venemaa uues ajaloos igatahes varem olnud ja kui käsitleme kommuniste opositsioonina, siis nemadki on Venemaa jõu ja võimsuse taastamise lainel aastaid olnud ning seega Putini ideede toetajad.
dimitri klenski: Īirinovski on aastaid teinud igasuguseid avaldusi Eesti kohta, alustades sellest, et siia peaks tuumapommi viskama, kuni selleni, et tema unistus on Pärnu sanatooriumides puhata. Nii et me ei pea kuidagi reageerima neile juttudele, mida ta räägib ikka põhiliselt selleks, et hääli saada. Ja möödunud nädal näitas, et seekord need jutud tõid hääli.
MH: Iseküsimus, kas Īirinovski ka saab viisa Pärnusse sõiduks. Aga see on ääretult rumal lohutus ja enesepettus, mis läänes laialt levinud, et ah, ei maksa seda, mida nad sisepoliitiliseks tarbeks räägivad, tõsiselt võtta. Kui 10-12 aastat on sellist juttu räägitud, siis tähendab see, et turg sellist retoorikat ootab ja nõuab – ja mitte ainult retoorikat, vaid ka vastavat käitumist, tegusid.
Minu meelest on meil kohustus siiski sedasama näitlikku viisaküsimust tõsiselt kaaluda. Īirinovski pole mingi kergekaalu tegelane, ta on ka läänes arusaadavatel, aktsepteeritud kõrgetel ametikohtadel – fraktsiooni esimees parlamendis, võib-olla ministriks saav inimene. Kui me ei ütle sellisele, et ta peab ka oma sõnade eest vastutama, siis ei hakka ta seda ju ka tegema.
DK: See on kahe otsaga asi. Me ei saa kindlalt öelda, kas turg kujundab isikut või see isik formeerib hoopis turgu. Meil Eestis on poliitikud samuti väga palju turuootuste kujundamisega tegelnud, sealhulgas väga tõsiselt ka kujundanud suhtumist Venemaasse ja venelaste saatuse teemasse. Tartus ja sealt lõuna pool suhtuvad inimesed etnilistesse küsimustesse näiteks väga rahulikult, aga mida lähemale Toompeale, seda enam võtab teema ideoloogilisi tunnuseid, ka provokatiivset värvingut.
Venelastel on hea sõna
“aziatina”, mis viitab sellele, et venelased pole õieti ei idas ega läänes. Seetõttu paistavad nad teistsugused, kirglikumad ja meeletumad välja, ja on ka Euroopa poolt vaadates kergemini kritiseeritavad. Aga kui nende oma rahvale see sobib, siis tuleb seda aktsepteerida, nii nagu itaallased aktsepteerivad Berlusconit, olgugi too põhjaeurooplase silmis maffiamees.
MH: Jah, teiste maade valijad valivad, kui valimised vähegi toimuvad, kahtlemata inimesi, kelle valimine meile siin on arusaamatu meie teistsuguste põhimõtete pärast. Aga me aktsepteerime neid valikuid, kui kõik on toimunud seaduslikult.
DK: Me ei ole Eestis sugugi Īirinovskist paremad. Kui riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson, kes teeb meie välispoliitikat, kommenteerib Venemaa olukorda esimeste valimistulemuste selgumisel ütlusega, et on hämmeldunud, millise orjalikkusega venelased oma “tsaaritruudust” demonstreerisid. Esiteks, kui räägime orjalikkusest, peaksime ehk kõigepealt iseenda peale vaatama, aga praegu Venemaal on ju asi vastupidi!
Rahvas tahab sedasama, mida inglased oma impeeriumi lagunemisel. Nad tahavad saada üle ja lahti oma psühholoogilistest valudest, mis impeeriumi lagunemisel tekivad. Kuigi seda ütles Īirinovski, on see ikkagi jumala õige – kümme aastat toimus venelaste rahvuslik alandamine.
Eestis on vene küsimus olnud alati ka sisepoliitika küsimus. Ühelt poolt vene vähemuse küsimus siin, teisalt aga suhtumine Venemaasse riigina. Kusjuures täiesti universaalselt kulub Eestile ära Prantsusmaa presidendi õpetus: et me jätsime kasutamata hea võimaluse vait olla. See kehtib mitte ainult üksikjuhul.
MH: Vene kaart on laiemalt vene küsimus, mis meile on eksistentsiaalne. Meil on ajalooline ja põhjendatud hirm, et Venemaal võib pääseda võimule järjekordne agressiivne diktaator, kes meie elu ohtu seab. Laiemalt on see kogu Euroopa küsimus. Ei ole Euroopat Venemaata. Seega juba tuleval aastal EL-i liikmena on meie asi vaadata, et Euroopas käsitletaks Venemaad adekvaatselt. Et ei oleks liigseid illusioone ja lootusi selle kohta, et kõik on muutunud, inimesed ja riik ise.
Meil tuleb ka aru saada majanduspoliitikas sellest selgest sõnumist, mille andis Hodorkovski juhtum eeskätt ameeriklastele. Sõnum on, et Venemaa toormeturule pääsevad välismaalased ainult ehk tarvitajatena, kaupmeestena, aga mitte iial omanikena.
DK: Igatahes on selline lähenemine, nagu praegune Eesti harrastab, lapsik. Kui Kristiina Ojuland ja teised räägivad, et meie olemegi need, kes ütlevad Euroopas, kuidas Venemaaga suhelda, siis see on lapsik.
Igal riigil ja rahval on oma huvid. Sellest seisukohast käitus ju Stalin vene rahva huvides õigesti, sealhulgas Molotovi-Ribbentropi salaprotokolli osas. Kas see oli rahvusvaheliste normide piirides, on erijutt.
Ma saan aru, millised on tänapäevased Eesti huvid, mul ikkagi vanaema ka eestlane ...
MH: Mul aga jälle oli vanaema venelane.
DK: Aga ma olen venelane siin, kes ei ole enam ühe jalaga Venemaal, nagu need, kes tulid pärast sõda. Eestlased on niikuinii kahe jalaga siin. Mis sest aga kasu on, kui me ei suuda siin käituda nii nagu soomlased. Olla pragmaatilised ja teha kompromisse. Soomlased tegid ja elavad praeguseks palju paremini kui meie. Kui me ei vabane hoiakust suhtlemisel, et oled suur küll, aga loll, ei edene ka majandussuhted. Psühholoogiliselt on see hoiak ehk tavakodaniku jaoks isegi normaalne, aga mitte poliitiku jaoks. Poliitikas peame me leidma Venemaaga ühise keele, mitte solvuma ja sellepärast mitte suhtlema.
MH: Ma püüdsin suursaadikuna neli aastat Moskvas ühist keelt leida, aga see on ikka väga raske, kui sinuga isegi kohtumast keeldutakse või siis ministri asemel mingi otsustusõiguseta alama astme ametnik antakse. Sellisel juhul me ei saa ju rääkida võrdsest dialoogist.
DK: Ju me pole küllalt leidlikud olnud. Kui tahame eesmärke saavutada, peame leidma selle viisi, mis venelastele mõjub ja on vastuvõetav.
MH: Me oleme 12 aastat püüdnud hästi läbi saada. Meilt on aga vastu nõutud alati vähemalt 200-protsendilist finlandiseerumist. Sellega ei saa Eesti nõus olla.
DK: Ma usun, et sa oled siiras selles usus ja tegevuses. Aga minu meelest on see siirus Eestile praegu kahjulik. Selsamal Soome näitel, mis on kasu nimel üht-teist alla neelanud.
Muidugi, selleks tuleb ka Eestis kokku leppida, et kuidas Venemaaga edasi suhelda. Lihtne lahendus on siin kokku leppida kodakondsusküsimuses. Ma imestan, et pärast 91. aastat, kui veel oli igasugustel hirmudel põhjendus, on jätkatud samal lainel tänaseni. Praeguseks on kogu vene kogukond siin demoraliseeritud, tehtud poliitiliselt teovõimetuks. On see meile kasulik? Eriti et kodakondsus on ju ainult formaalne küsimus, millega antakse mõista – te olete võõrad. Me peame selle ükskord ometi alla neelama.
MH: Eesti on ka kodakondsusküsimustes väga pragmaatiliselt käitunud, mistõttu see on ka samm-sammult lahenenud.
DK: See on sama vigaselt lahendatud kui keeleküsimus. Meil pole mingit põhjust kaevalda, et näe, meil oli minevikus nii paha. Miks peaksin mina kui siin elav venelane selle pärast siin kannatama, olgugi see eestlasele õigustatud valu, millest ta tahab rääkida.
MH: Ma saan aru, et me oleme süüdi selles, et me üldse olemas oleme. Aga me peame silmas pidama, et Venemaal on nende duumavalimistega üks oluline protsess lõpule jõudnud, mis 92-ndast aastast toimus. Ta muutub lõplikult riigikapitalistlikus, milles ei ole enam midagi juhuslikku. See tähendab: kuigi tundub, et Venemaal saab kord majja, on see majandusmudel ebaefektiivne, mis tähendab, et Venemaa variseb veel kord kokku. Ja sellest teadmisest peame meie on suhetes ka eeskätt lähtuma.
DK: Aga see on ju Venemaa probleem ja seal elavate venelaste probleem, mitte meie oma. Kui me sellesse sekkume kuidagi, on see täiesti väär strateegia. Vähemasti kui näkku sülitame. Mida raskem seal on, seda enam peame meie üritama ühist keelt leida. Kummardamine võib olla raske, ent on peen asi.
MH: Meil pole ühtki põhjust kummardada, kui näeme valimistulemustest, kuivõrd sügav on vene ovinism. Nn liberaalide väljajäämine duumast on selle hea indikaator. Millest meil on selle ovinismi kontekstis rääkida? Isegi kui väga püüame? Võimul on vana nomenklatuur, kes on kogu aeg rääkinud üht keelt. Seega pole meil võimalik mingi uue keelega proovida.
