EVELIN INT-LAMBOT: Tõnise möistlik möte
Ent Paltsu tegudes on ikka annus missiooni olnud. Nii ei tulegi esimesena pähe, et jälle mõni populistlik maksukaotus töös on. Ja mulle kui maakale see mõte meeldib. Mööndustega muidugi, sest telemaastikku tuleb ikka tervikuna näha.
Maal on teler aken maailma
Kui meil oleks superriik, kus kõik vanaemad õnnest õitsevad, isadel tööd on ning lapsed parimais koolides käivad, poleks telepurgi sisu üldse nii oluline. Kui aga tuhandeile telekas ainus kättesaadav meelelahutus on, tuleks ka riigiisadel huvituda, mida näidatakse. Lainelevile küll kätt ette ei pane, kuid andmine on samuti vahend, mis moodsas maailmas ideid elustab.
Paltsu mõte seda tähendabki. Anda vaatajale võimalus ka eratelest rohkem eestikeelset kultuursust saada. Tiheasustuse elanikele jagub ka elavat kultuuri küllaga. Kuid mida Tallinnast eemale, seda kaugemale peavad januse jalad kandma. Maal on kontserdid ja kunstiringidki kilomeetrite kaugusel. Ärge uskuge, et 21. sajandil keegi end vaid kudumisega lõbustab! Infoühiskond trügib kodanikele juba naha alla. Neile on see nii oht kui ka võimalus. Kellele telepurk kogu välismaailma tähendab, aga selge võimaluste puudus. Nõnda avastabki maalaps oma aiatagust kõigest kohaliku telepildi kaudu. Nii sõltub telest paljude kodanike kultuursus ja avatus. Suur vastutus ringhäälingule, kas pole?
Books good, TV bad! oli esimene ingliskeelne õpetus, mille meie issi oma pisitütrele selgeks tegi. Nii et suured telesõbrad me pole. Igas raamatus on rohkem sisu, kui enamikul telemeediail. See aga ei takista meiegi võsukest igal sobival hetkel pulti haaramast. See näib sama ahvatlev kui nõgine ahjuroop kaminas. Otsides Eesti programmidest kvaliteeti, leiab nii seda kui ka teistsugust. Näiteks on ETV-st viimase aastaga lausa omamaine BBC arenenud. Kuidas alatoidetud kehas nii terav vaim on avastatud, jäägu tegijate saladuseks. Häbenema ei pea nad ühegi saate pärast, isegi lapsele julgeb näidata.
Erakanalid on puhas meelelahutus. Sellest ka teine stiil. Müügiedu nimel näeb sealt tapmist ja taga-ajamist, ohkeid ja pepusid. Muidugi mitte ainult. On nemadki tublilt edenenud. Kanal 2 erisaated meelitavad konkurendi kliendi kerge vaevaga õhtuks endaga. TV3 näib küll rohkem rootslaste rahamasinana, kuid häid filme suudavad nemadki aeg-ajalt näidata. Aga ikka ei korva see igapäiseid märuleid, seepe ja tilu-lilu. Viina- ja pornoreklaamist rääkimata.
Avalik-õiguslik naturaalmajandus
Mida rohkem raha, seda parem programm. Televisiooni tuntud seadus. Vaevalt et keegi just kehvi saateid ootab, kuigi tegemata finantsotsused justkui sellele viitaksid. Erilist sorti koormis, milleks erakanalite litsentsitasu pidada võib, pole end õigustanud – ETV probleeme see ei lahenda. Peale seisab see kogu kehtivast maksuloogikast eraldi. Kui teised firmad ei maksa, miks siis meedia peaks? Või veelgi enam. Kui ETV peab erameedia palukesi sööma, võiks ju ka Sirbi näiteks Eesti Päevalehe kuludesse anda. Kui juba naturaalmajandus, siis ikka täiega!
Tegelikult pole rahanappus tele probleem. See on otseselt vaataja väärikus, paljudele ka haridus ja silmaring. ETV väärikus on kogu Eesti rahva asi. Kui Toompeal seda ei usuta, võiks ju inimestelt endilt pärida. Hariv pilk maailma teeb kindlasti inimese paremaks. Madal meelelahutus seevastu toidab mandumist. Koos tööpuuduse ja tölplusega sünnitab see niigi haprasse tasakaalu vaid kurja juurde. Sestap väärib kaitsekulude ja pensionisammaste kõrval ka ETV rahvaesindajate kokkulepet, pikaajalist rahastamisskeemi, mida ka järgnevad valitsejad lõhkuma ei lähe.
Paltsul on õigus, kui telede rahaasjad päevavalgele toob. Kindlasti on võitjaks tavainimene, kui litsentsimiljonid programmi paremaks tegema pääseks. Kuid seekord võiks kõike teisiti teha. Ehk kordki tüki asemel tervikut tunnistada. Koos litsentsitasude kaotamisega võetagu ka ETV rahaasjad ette. Seejärel võiks litsentsitasudest loobuda küll – küsides erakanaleilt raha asemel osakese eestikeelset kvaliteetprogrammi. Nii et Tõnise möistlik möte – kui möeldud, siis ikka löpuni möeldud ja ka tehtud?
