ILMAR RAAG: Mässaja Paltsu kõned

Tõnis Palts on tõeline mässaja ja loomupärane opositsioonipoliitik. Ootamata ära valitsuse langemist, esines ta kõnega, mille süüdimatus ja populistlikkus on enamasti olnud opositsioonilise retoorika pärisosaks. Teatavasti on parlamentaarset opositsiooni ükskõik millise valitsuse ajal alati iseloomustanud harukordne ilukõnelisus siduda ühiskonna kaunimad väärtused tegutsemisjuhistega, mida nad võimule tulles eal ei kasutaks.

Tema pathos teeks au igale endisele rahandusministrile, sest niisugust ilukõnelist meeldetuletust eesti keele kaduvusest ja tähtsusest ei kuule riigikogus iga päev. Paltsul on tuline õigus, et kogu eesti identiteet on murenemas võõrkeelte surve all, niisamuti nagu tal on õigus, et eesti keele hoidmine on kogu ühiskonna mure. Veel enam, lisaksin, et ilma erasektori toetuseta ei julge ma ühelegi kultuurilisele väärtusele pikka iga ennustada.

Klassikaliselt tähendab see antud valdkonna organisatsioonidele võimalikult soodsa majanduskeskkonna loomist. Eestis on aga kultuurimajanduskeskkonnale tingimusi loodud peaaegu et vastu tahtmist ja alati näpuotsaga. Ärgu keegi valesti aru saagu, sest ma ei räägi ei ETV-le, teatritele ega ajakirjadele nagu Akadeemia ja Teater, Muusika, Kino antavatest toetustest. Laudo te, Tõnis.

Paltsu sõnad ja teod

Seejärel teeb Palts ettepaneku ära kaotada eratelekanalite litsentsimaks. Hurraa! Ärge minust valesti aru saage, sest kuna see raha ei ole seotud ETV eelarvega, ka mitte rahaga, mille eest ETV sarnaselt erakanalitega erasektorist saateid tellib, ei ole mul põhjust kade olla. Vastupidi, võin koos Evelin Int-Lambotiga rõõmustada, et kogu meedia aitab veidi paremini meil eestimaist elamist väärtustada. Mitmes Euroopa riigis on erakanalitele selletaolisi kohustusi pandud. Prantsusmaal on kohustus 5-10% telekanalite käibest investeerida kodumaistesse filmidesse.

Kõik see öeldud, tulid aga mulle meelde rahandusminister Paltsu seisukohad. Kui talle oleks keegi sel hetkel teinud ettepaneku vähendada riigieelarve tulusid 40 miljonit krooni, oleks ta küsinud: “Mille arvelt?” See ongi opositsiooni ja koalitsiooni erinevus. Koalitsioonil tuleb liigutada reaalseid numbreid, opositsioonil on vähemalt teoreetiliselt võimalik ka idealistlikku jama ajada.

Kultuur maksuvabaks

Mäletan, et rahandusminister Paltsu juures käis kurtjaid, et käibemaksu proportsiooni muutuse tõttu maksab ETV erasektorist ostetud saatelt miljoneid käibemaksu, mis teeb rahvustelevisioonile koostöö erasektoriga asjatult kallimaks. Tookord ei tulnud rahandusministrile meelde, et see raha võetakse ära meie erasektoris tegutsevatelt kultuuriinimestelt.

Niisiis, endine rahandusminister tegi ettepaneku vähendada riigieelarve tulusid 40 miljoni võrra. Selle raha arvame maha ka riigikogu liikmete esinduskuludest ja kuna sellest ei piisa, siis ka Tartu Ülikoolilt või, mis veel parem, õpetajate palkadelt. Edasi, kuna selle 40 miljoni mahaarvamine käis lihtsalt, siis mida vastata näiteks teadusesse või tööstusinnovaatikasse investeerivatele firmadele, kes küsivad, miks ei võiks neilegi paarikümne miljoni eest riigi tulusid vähendavaid soodustusi pakkuda. Isiklikult toetaksin kogu kultuurisektori käibemaksu kaotamist.

Kuna tean, et iga organisatsioon suudab kasvõi unepealt kirjutada palju kaunist, mida nad miljonite eest teha võiksid, siis enne kui fantaasiad kahel otsal lõkendama löövad, tahaks Paltsult kuulda ka mõnda rahandusministri pädevust meenutavat kommentaari. Kuna Palts on ise võimu esindajana säärastele ettepanekutele eitavalt vastanud, aga nüüd järsku otsustanud võtta opositsioonilise mässaja rolli, siis on mul raske sellesse tõsiselt suhtuda. Ehkki ma ei salga, et mässajad on ikka olnud kuidagi huvitavad inimesed, sõltumata nende reaalsustajust.