JÜRI PAPSTEL: Põlvkond spetsialiste on puudu
Peaminister Juhan Partsi poolt Eesti Päevalehe veergudel avaldatud toetus inseneriharidusele kutsus paljudes kommentaatorites esile veidraid reaktsioone. Neist kumas läbi arusaam, justkui kukuksid inimväärseks eluks vajalikud vahendid meile iseenesest sülle ja tarvis oleks ainult luua sõbralikum keskkond nende õiglasemaks jaotamiseks. Ometi, ühiskondlik jõukus ei sünni uute materiaalsete väärtuste loomiseta ja need ühiskonnad, kelle elukorraldus on Eestile eeskujuks, on meist mitu korda jõukamad.
Nii on sisemajanduse kogutoodang (SKT) Eestis ühe inimese kohta 4–6 korda väiksem kui arenenud tööstusmaades, kelle hüvede skaalat me armastame tuua põhjendusena, saamaks suuremat osa SKT-st, aga väga väike arv jagatud vajajate arvuga on ikka väga väike arv.
SKT kõrval on teine oluline näitaja lisandväärtus, mis ongi tegelik majanduse liikumapanev jõud. Mida rohkem lisandväärtust toodame, seda kiiremini areneme ja seda suuremad on meie võimalused. Kuidas on Eestis lood lisandväärtusega? Võtame lahti statistikaameti andmed 2003. aasta teise kvartali kohta, kust selgub, et kaupu ja mittefinantsteenuseid tootvad ettevõtted tootsid 73 protsenti kogu lisandväärtusest. Tööga hõivatuid oli töötlevas tööstuses, ehituses, veonduses, laonduses ja sides ligi 200 000 inimest. Kui siia juurde arvestada veel tootmistegevust toetavad ettevõtted, siis julgelt üle poole Eesti elanike sissetulekud sõltuvad töötlevast tööstusest.
Siit algavadki probleemid, mida puudutas peaminister oma palju vastukaja tekitanud arvamusavalduses ja mis tekitas humanitaaride hulgas hirme riiklike rahastamiseelistuste võimaliku ülevaatamise pärast. Ometi peaks olema selge, et tugeva tehnilise baasita ei arene majandus, ilma selleta aga ei saa õitseda ei kunstid, sotsiaalteadused ega muud humanitaarvaldkonnad.
Kvalifitseeritud tööjõudu ei jätku
Meie lisandväärtust loovas majanduses ei jätku kvalifitseeritud tööjõudu ja selle taastootmine on pidurdunud. Läheneb moment, kus on vaja kiiresti asendada vananev spetsialistide kaader, et tagada tootmise järjepidevus. Ja see on terve põlvkond. Kas toome sisse?
Kvalifitseeritud tööjõudu ei jätku ka kogu maailmas. Seega tuleb ise väljapääs leida. Kuid kui avalik arvamus väärtustab päevast päeva ebastabiilseid mittetootmissfääri sissetulekuid, siis pole ime, et tehnikavaldkonnad pole noorte hulgas eriti populaarsed. Enamik võib nimepidi loetleda meie muusikuid, poliitikuid, retsidiviste ja seltskonnakroonika “kangelasi”, aga kas oskab keegi öelda, kes arendas välja Eestis toodetud tranšee-ekskavaatori, projekteeris Tallinna laululava või maailma pikima, praktikas laialdaselt kasutusel oleva tahmapuhuri suurte katelde küttepindade puhastamiseks elektri- ja soojusjaamades?
Ka meie igapäevaelu ja heaolu põhineb suurel määral nii iseenesestmõistetaval tehnikal. Alles siis, kui miski ei funktsioneeri nagu vaja, küsitakse vihaselt, et milline pagana kingsepp selle küll projekteeris!?
Tänapäeva majandus nõuab üha enam intellektuaalset ja vähem füüsilist tööjõudu. Tänapäeva tehnoloogilises protsessis peab iga tööline oskama probleeme formuleerida ja neid teatava tasemeni lahendada, seega peame ette valmistama kõrge kvalifikatsiooniga oskustöölisi ja keskastme tehnilisi juhte rohkem, kui me seda praegu teeme. Neid peavad juhtima ja toetama insenerid, kes on suutelised innovatiivseid ideid realiseerima.
Ka tänapäeva teadus on kollektiivne tegevus. Majandustegevus nõuab üha uusi teadusideid, mida võiks rakendada, ja selleks investeeritakse suuri summasid. Tulemusi ei taheta seejuures üldjuhul näha mitte aastate, vaid kuude pärast. See on võimalik ainult suuri teadus-arenduskollektiive kaasates.
Uuringukulutuste suhe paigast
Tõsi, alusuuringud on põhilised uute ideede generaatorid. Kuid alusuuringutega koos peab tegema rakendusuuringuid, mis loovad eeldused rakendusteks, ning arendustööd, mis on juba seotud rakendustega. Kaasajale on iseloomulik, et kaob vahe alus- ja rakendusuuringute vahel. Oluline on, et toimib tasakaalustatud süsteem. Üldjuhul on rakendusuuringud ressursimahukamad kui alusuuringud ning arendustööd omakorda mahukamad kui rakendusuuringud. Selle tõttu on ka üldtunnustatud kulutuste suhe 1:2:4 (alus-rakendus-arendus), mis Eestis on kahjuks vastupidine.
Palju spekuleeritakse prioriteetsete suundadega, et tuleks tähelepanu pöörata vaid uutele tehnoloogiatele (bio-, geeni-, nano-, materjali- ja infotehnoloogiale). Euroopas arutatakse tõsiselt, kas mitte liiga kergekäeliselt ei ole tavatehnoloogiad, mille abil luuakse kogu tehniline maailm, teisejärguliseks tembeldatud. Uued tehnoloogiad ei ole võimelised iseseisvalt eksisteerima, neil peab olema väljund majandusse, nad loovad tavatehnoloogiatele uue arengutasandi ja seda mitte lihtsa summeerimise tehtega, vaid ka siin on vaja korraldada arendus-uurimistöid, et tulemus oleks praktiliselt kasutatav.
Kokkuvõtteks võiks öelda tuntud tõe, et maja algab vundamendist, s.o haridusest. Ainult kindel vundament tagab maja pikaealisuse. Loogem siis Eesti jätkusuutlikkusele tugev tehnikahariduse ja sellel baseeruva majandusarengu vundament, et edaspidi oleks selles majas turvaline ja hea elada kogu ühiskonnal kogu tema paljususes ja mitmekesisuses.
Samal teemal Päevalehes:
Juhan Parts: “Vaja on rohkem insenere”, 19.12.2003
Birute Klaas “Kas taas osa terviku asemel?”, 22.12.2003
Ülo Niinemets “Fundamentalismi ja tehnoloogia võitlus”, 30.12.2003
