Põgenemine Rootsi kuninga kirja eest
Kujutage ette, et te pole kunagi elus purjekaga sõitnud, teid viiakse näiteks Piritale ning näidatakse üht mitte eriti suurt ja õnnetu välimusega purjekat, millelt värv on maha koorunud, laevast tuleb tugevat hallituslõhna ning kajutis loksub põrandal vesi. Ja teile öeldakse, et sellega sõidamegi nüüd siitsamast Piritalt üle Atlandi Ameerikasse, kusjuures selle väikse laeva peale tuleb veel ligi 20 inimest. Otse loomulikult olete plaanist “vaimustuses“ ning reageerite samamoodi nagu Rommygi.
1945. ja 1946. aastal tegid aga just nii sajad Rootsi põgenenud eestlased. Mõelge, nad lihtsalt ostsid kõige halvemas korras purjepaadid Stockholmis (sest paremate laevade ostuks polnud neil raha), tegid need enam-vähem korda, julgesid kaasa võtta oma naised ja lapsed (kelle pärast nad tegelikult ju seda hullust tegidki), võtsid pardale nii palju inimesi, et osa pidi magama masinaruumis (mida rohkem inimesi, seda rohkem raha sai kokku) ning kõige lõpuks pidid veel põgenema Rootsi rannavalve eest.
“Muidugi me kartsime, aga Siberisse ma poleks ka elu sees läinud,“ räägib 27-aastaselt koos 17 kaaslasega umbes 13-meetrise vana kalapaadiga Inanda üle Atlandi põgenenud Donald Koppel.
Ei, kartmine pole tegelikult õige sõna, lisab Koppel. “Meil ei jäänud ju muud üle.”
Miamis elav ja aprillis 85-aastaseks saav Koppel on üks umbes paarisajast eestlasest, kes eluga Ameerikasse jõudsid. Ta on ühe meeleheitliku kangelasteo väheseid elavaid tunnistajaid.
Täpseid andmeid selle kohta, kui palju eestlasi eluga üle Atlandi pääses, pole isegi ajaloolastel. Keegi pole seda
teemat uurinudki. Veel vähem teab keegi, kui palju eestlasi nendel meeleheitlikel põgenemistel Põhjameres, Biskaia lahel või Atlandi ookeanil uppus.
Kõik sai alguse sellest, et 1945. aasta kevadsuvel said esimesed sõjapõgenikest eestlased Rootsi välisministeeriumist lakoonilise eestikeelse kirja.
“Kuninglik Majesteet on /-/ korralduse teinud teatada, et iga Balti põgenik võib ilma kuludeta tagasi pöörduda oma maale, et Nõukogude Vene poolt avalikult on selgitatud, et põgenik sel juhul saadetakse oma kodukohta.“
Selge, et enamik eestlasi polnud nii naiivsed kui Rootsi kunn. Uskumajääjate saatus oli ju ette teada.
Donald Koppelil oli üks klassivend, kes sõitis tagasi. “Talt võeti sadamas isegi kõik riided ära ning anti asemele mingi räbalad. Ja saadeti muidugi kohe Siberisse,“ rääkis Koppel. Koppeli klassivend viidi minema kohe Leningradist, kuhu kodumaale igatsenud põgenikud Rootsist viidi. Koju ta ei saanudki.
Koppel ja tema naine valisid teise tee. Koos tuttavatega pandi raha kokku ja osteti merekindel paat. Paati pidid nad poolsalaja remontima, sest Rootsis nuhkis tollal eesti põgenike järel palju NKVD agente, kes suutsid isegi Rootsi politseid ja merevalvet mõjutada põgenikke takistama.
Kapten Feliks Tandre juhitud kalapaat lahkus Rootsist salaja 30. mail 1946. Surmaga tuli kohe silmitsi seista – Põhjameres pidi Inanda üle miiniväljade sõitma. See oli karm sõitmine. Üks meestest pidi kõhuli paadi ees lamama ning väga-väga hoolega jälgima, mis merest paistab. Miin oleks Inanda hoobilt põhja ajanud.
“Mäletan ühte juhust, kus tume objekt, ilmselt siis suurem meremiin, möödus paadi lähedalt vee all,“ kirjeldab Koppel üsna rahulikult hetke, mis 48 aastat tagasi pani teda hinge kinni pidama.
Seejärel oli jumal juba Koppeli ja tema kaaslaste poolt. Kogu 83 päeva kestnud põgenemise ajal said nad kaela ainult mõne tõsisema tormi. Aga Põhjamerest (“No sääl tuli üks iil, mis tõmbas meie paadi peaaegu küllili.“) ja Biskaia lahest polegi võimalik ilma tormita läbi sõita. Atlandi ookean aga hoidis neid.
Madeiralt alanud Atlandi ületamist kirjeldab Koppel nii: “Purjetamine möödus sujuvalt. Mõnede sünnipäevade tähistamisega. Kapten lubas sellele, kes näeb maad esimesena, pudeli veini. Selleks oli üks navigaatoritest Helmut Lelov. See oli umbes nelja-viie paiku pääle lõunat, üks tuletornidest Bahama saarestikus. Veel üks öö purjetamist ja olimegi Ameerikas Miamis.“
Kangelaslikud asjad paistavad pärast nii lihtsad.
* Sõjafotograaf Donald Koppeli fotonäitust Teisest maailmasõjast ning põgenemisest üle Atlandi saab vaadata suve teisel poolel Narvas Hermanni kindluses.
Miks on teie meelest kodu-Eestis nii vähe kirjutatud ja uuritud üle Atlandi põgenemisi 1945. ja 1946. aastal?
Ajaloolane Hain Rebas:
Et neist nn viikingiretkedest Eestis nii vähe teada on, ei imesta. Jäi ju Eesti kaua infosulgu ja ideoloogilisse isolatsiooni. Aga neist dramaatilistest sõitudest ei teata eriti ka Rootsis, USA-s ega Kanadas, kuigi neist ikka kirjutatud on, näiteks saabumiste puhul USA kohalikes lehtedes, mälestustes.
Osalise unustuse põhjuseid on mitu. Neid seilajaid oli esiteks suhteliselt vähe. Ajavahemikul 1945-50 kokku ehk 50 Rootsi eri sadamatest lahkunud laevatäit. Nendest laevadest ja paatidest saabusid 17 kindlalt USA-sse, kümme Kanadasse, kuus Lõuna-Aafrikasse, viis Argentinasse, üks Brasiiliasse, kolm jäid Inglismaale.
Teadaolevalt hukkusid kaks Atlandi voogudes ja kaks laeva jäid jäljetult kadunuks. USA-sse maandujad viidi kõik Ellis Islandi karantiini – ehk eralduslaagrisse, kust peaosa rändas edasi Kanadasse, kus oli kergem saada elamis- ja tööluba.
Tasased inimesed olid, ei endised “maa-” ega “vallavanemad”, ka mitte “härrad ringkonnaülemad”, rohkem saarlased ja nn rannarahvas. Raske on neid ühise mütsi alla seada. Neid ühendas vaid tuleviku otsimise moodus, “viikingite” pealiskaudne etikett. Individualistid olid, kes vaid kindlaks otstarbeks kokku tulnud.
Järelikult ei olnud neil julgetel inimestel grupina mingit mõju tekkivatele pagulaskondadele, vaevalt nad seda ise ka soovisid. Ning nii nad jäidki, tasaste ja töökate inimestena, igaüks enam-vähem omaette, kolmveerandunarusse.
Nad olid julged ja arukad
Jahtkapten Hillar Kukk, sõitis 2002. aastal purjekaga Martha üle Atlandi ookeani
Raske on end seada nende inimeste olukorda, kes 1940-ndatel selletaolise teekonna ette võtsid. Ilmselt oli tõenäosus vabaks jääda sel viisil oluliselt suurem kui Siberi rongi oodates. Meeleheitest ajendatud lootus ja usk olid ehk ajendiks ülekoormatud paatidega teele asumiseks.
Atlandile jõudmiseks tuli neil ületada ka Põhjameri, mis on oma ebasõbralikkuse poolest meremeeste seas tuntud ja kus minu teada varitsesid põgenikke ka patrullid.
Atlandil jäid nad vaid mere ja teiste loodusjõudude meelevalda. Kumb neist kahest merest parajasti raskem on, sõltub suuresti Neptuni tujust. Ilm ja mereolud Atlandi ookeanil on aastaajati erinevad ja püsinud teatud perioodil läbi aastate üsna samalaadsed.
Taolise eelteadmisega ületamist ette võttes võib riske küll teataval määral vähendada, kuid.... Meri on meri ja ilmaolud ligi 3000 meremiili pikkusel teekonnal tegelikkuses siiski prognoosimatud.
Kas oli tegemist kangelaslikkusega? Kindlasti. Nad ei asunud teele oma vabast tahtest, vaid olid selleks sunnitud. Nad pidid olema julged ja arukad, kes teadvustasid endale, vastavalt oma merealastele kogemustele ja oskustele, ettevõtmise raskust ning selle ebaõnnestumise võimalikkust.
Kui paat oli ehitatud Põhjamerel kalastamiseks, siis pidi ta olema ka piisavalt merekindel. Iseasi, millised olid tema purjetamisomadused. Tegemist oli aga aluse ülekoormamisega ja see tegi ettevõtmise riskantseks. Aga õnne pidi neil olema!
Kui tänapäeval keegi midagi selletaolist teeks, siis oleks see minu silmis hulljulgus ja mitte mingil juhul kangelaslikkus.
