RAIT MARUSTE: Eesti vajaks uut põhiseadust
Enne sõda oli meil kokku kolm põhiseadust napi 20 iseseisvusaasta kohta (1920,1933,1938). Praegune põhiseadus on olnud jõus juba varsti 12 aastat ja uueni jõudmiseks läheb veel viis aastat. Seega oleme olnud piisavalt stabiilsed. Kehtiv põhiseadus, kuigi loodud ajasurve ja kogemuse vähesuse oludes, on toiminud hästi. Siiski oleme olude sunnil juba teinud kaks muudatust/täiendust, kolmas ootab riigikogus.
Nüüd on välja pakutud idee põhiseaduse muutmise ja täiendamise asemel töötada välja uus põhiseadus ning kutsuda selleks kokku põhiseaduse loomekoda. See on mõistlik arusaam, mida toetan, kuigi olen ka ise kuulunud seni nende leeri, kes on leidnud, et põhiseadust tuleks hoida puutumatuna.
Siirdeaeg on läbi ning meil on rohkem aega ja võimalusi omariikluse eesmärkide ja nende teostamise viiside mõtestamiseks ja sõnastamiseks kooskõlas uue olukorraga.
Ajakohasus
Meie peamine taotlus jõus oleva põhiseaduse loomise ajal oli saada iseseisvaks, konstitueerida omariiklus nii kiiresti kui võimalik, öelda lahti nõukogulikust ning seista vastu igasugusele võimalusele vanasse süsteemi tagasilangemiseks. Rahuldustundega võime väita, et see ülesanne on edukalt täidetud. Liitumine Euroopa Liidu ja NATO-ga tekitab põhimõtteliselt uue riigiõigusliku olukorra, mis muu hulgas muudab kehtetuks või teisendab ka mitmed praeguse põhiseaduse sätted.
Põhiseaduse § 56 kohaselt teostab rahvas kõrgeimat riigivõimu riigikogu valimise ja rahvahääletusega, aga üsna varsti on nii, et mitte ainult sel viisil, vaid ka Euroopa Parlamendi valimistega. § 59 kohaselt kuulub seadusandlik võim riigikogule, varsti see aga enam nii ei ole, sest osa Eestis kehtivast seadustikust tuleb n-ö otse Brüsselist või Strasbourgis. Pärast EL-i põhiseaduse vastuvõtmist oleme unikaalses olukorras, kus ühes õigusruumis kehtib kaks põhiseadust. Ka see situatsioon vajaks riigiõiguslikku lahtimõtestust ja adekvaatset peegeldust meie põhiseaduses.
Seega, üsna peatselt oleme halvas olukorras, kus paljud põhiseaduse sätted enam ei vasta oma sisule. Esiteks vähendab selline olukord põhiseaduse kui reaalse, töötava ja adekvaatse õigusakti tähendust ja väärtust. Ta muutub üha enam sümboolseks, seaduseks paberil ning mitte elus. Teiseks on oluline sotsiaalpsühholoogiline ja -poliitiline aspekt. Selle asemel et toetuda omale, uute oludega sobivale põhiseadusele, toimub meie elu välise õiguse alusel. Nii üks kui ka teine devalveerib põhiseaduse kui riikliku iseolemise alusakti tähendust ja väärtust, aga ka omariiklust ja iseolemist ennast. Isegi kui me oleme sunnitud arvestama meie kaasaja sidusas maailmas paratamatu rahvusülese õigusega, on nii rahvuspsühholoogiliselt kui õiguslikult parem, kui see õigus tuleb meie õuele mitte väljastpoolt otse, vaid meie enda õiguse, sh põhiseaduse kaudu, meie poolt mõistlikul määral mõtestatult ja filtreeritult. Et oleks parimal võimalikul viisil tagatud omariikluse põhiseaduslik eesmärk – “rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade”.
Riiklus ja normitehnika
Aja jooksul on saanud selgeks, et mitmedki asjad meie praeguses riigiehituses võiks olla täpsustatud: presidendi valimine ja pädevus, riigikaitse, eraldiseisev põhiseaduskohus, riigikogu suurus, omavalitsus ja haldusjaotus, rahvaesindajate seotus mandaadiga, elukeskkonna parem kaitse jmt. Demokraatlikus õigusriigis ei saa neid olulisi küsimusi muuta põhiseadust muutmata. Kui muutused jäävad tegemata, stagneerub riikluse areng meie dünaamilises maailmas.
Korrastamist vajavad nii põhiseaduse struktuur kui ka tekst – et sealt peegelduks põhiseaduse aluspõhimõtted, printsiibid ja vahepeal aset leidnud areng. Kohati on põhiseadus liigselt detailne, käsitledes üksikküsimusi, mis peaksid olema seaduse tasemel aktidega lahendatud. Mis puutub teksti korrastamisse, siis näiteks teise peatüki põhiõigused ja vabadused sisaldavad endas sätteid, mis oma olemuselt sinna kuuluma ei peaks (näiteks kodakondsuse sätted), on sätteid, mis reguleerivad ühte ja sama asja eri paragrahvides, ning on ka olulisi õigusi ja vabadusi, mis subjektiivse põhiõigusena meie põhiseaduses üldse kirjas pole (markantseimana valimisõiguse puudumine). Ka õiguste ja vabaduste järjestus peatükis ei vasta üldlevinud väärtusjärjestuse põhjal esitamise põhimõttele. Märkusi on teisigi.
Kasulik efekt
Põhiseaduse uue versiooni kallal töötamine annab pika ja põhjaliku avaliku analüüsi ja arutelu, mis süvendab konstitutsionalismi mõistmist ja sellealast kultuuri ka siis, kui uue põhiseaduse versioonini ei jõutagi. Ja juba see iseenesest on väärtuslik.
Põhiseadust tuleb hoida toimiva õigusena nii kaua, kui see on võimalik. Ja meil on see võimalik ja ütleksin ka, et vajalik. Põhiseadus on iseendaks olemise ja jäämise alus. Ja see muutub uues, nii eurointegreerunud kui ka globaliseerunud maailmas aina rohkem ja rohkem oluliseks. Korralik peremees hoiab hea tööriista kogu aeg korras ega oota parandamisega, kuni see täitsa lagunenud on.
Mõistagi on põhiseaduse küsimused valdavalt poliitilised küsimused. Et ära hoida või vähemalt tasandada nii palju kui võimalik poliitilisi hirme ja argikahtlusi, võiks enne tööle asumist sõlmida kokkuleppe näiteks selles, et mõnda põhiseaduse osa ja printsiipi ei puudutata – põhiseaduse aluspõhimõtteid (preambulat), esimest peatükki, säilitatakse parlamentaarne riigikorralduse põhimõte.
