Vanadusest väeti Bellow
##On raske ette kujutada, et toona oleks keegi hoobelnud sellega, et ta ei loe raamatuid – veel raskem, et niisugusest inimesest kirjutavad ajalehed ja et ta isegi juhib mõnda aega “täitevkomiteed”.
Saul Bellow’l vedas minust vähem, tema on pidanud kogu elu mööda saatma inimeste seas, kelle kõrval Kröösus olnuks kerjus, kelle seinal ripub Bosch kõrvuti Goyaga, kuid kelle vaimne tase... Poor fellow! Ta kirjutab:
“Need olid kõik labased inimesed. Ma poleks eales neile seda ütlema hakanud, kuid on aeg tunnistada, et vaatasin neile ülalt alla. Neil puudusid kõrgemad motiivid. Nad olid tavalised massidemokraatia produktid, andmata mingit eri-omast panust liikide arengulukku, said rahulduse raha kokkukuhjamisest või naiste võrgutamisest, paaritumisest, teki all mõnulemisest nagu Erose degenereerunud lapsed, meessoost, kuid mitte mehelikud, ja elasid, nii mehed kui naised ühtemoodi kulunud ideedega, ilma iluta, ilma vooruseta, ilma vähimagi vaimse iseseisvuseta – nautides eesõigust rahale ja kaupadele, inimlikku kasusaamist loodusest, nagu valgustusaeg seda ette nägi, ja kõrgtehnoloogilistest saavutustest, mis on muutnud materiaalset maailma” (lk 52).
Paraku on see ka enam-vähem ainus tsiteerimist vääriv lõik Bellow’ jutustusest. Järelsõna puudub, seepärast võib üksnes oletada, millal ta “Tõelise” kirjutas (koopiaõigus kuulub aastasse 1997), kuid igaks juhuks andsin endale lubaduse pärast 80. eluaastat belletristikat mitte enam luua. Säilitanud juudiliku elutarkuse, selle erilise võõritavküünilise hoiaku, mis iseloomustab kogu Bellow loomingut, pole “Tõelises” seda jõudu, mida hoovas näiteks “Mr Sammleri planeedist”. Muidugi, see pole päris lobakirjandus, Bellow kirjeldused on siingi plastilised, elusituatsioonid värvikad, kuid teda on tabanud üks täielik ebaõnnestumine – minakangelasel pole mingit kuju, see pole isegi mitte skeem, vaid pigem midagi hariliku tühjuse sarnast. Küllap just seetõttu tundub eriti naeruväärsena jutustuse imal, daamiromaanilik lõpp.
Bellow’ stiili kohta on raske originaaliga võrdlemata midagi öelda, kuid tõlge päris veenvalt ei mõjunud. Kas autorikõnes oli tõesti nii palju tänavakeelt (näiteks papp raha tähenduses lk 14)? Kas seal tuli tõesti nii tihti ette kohmakaid sõnakordusi (“Mees oli tol õhtul seal, vintis ja lärmakas, ja kõige tähelepanuväärsem asi mehe puhul oli see armastuse kvaliteet või kraad, mida eks-naine tema vastu üles näitas, mehe eest välja astudes”, lk 10)?
Inglise keele pealetungi eesti keelele tähistas tõlkes sõnavorm hospital (lk 36) harjumuspärase hospidal asemel. Ma pole võõrsõnade vastane, aga peaaegu kirjaoskamatuna näiv “sublimaalne vihje” (lk 107) oli liig ka minule. Lugemist häirivad veel trükivead ( “ et Amyt atosse aidata”, lk. 34; “või varajatud luureülesandeid”, lk 83; “banagalovöönd”, lk 29).
Puuduvad ka kommentaarid, mis selle teose puhul olnuksid hädavajalikud ameerika tõsiasjade selgitamiseks (näiteks kes oli Diem ja mis roll oli John Kennedyl tema tapmises, lk 82).
Olen viimasel ajal sageli arvustanud tõlkeraamatuid, peaaegu alati olen nendes tundnud haltuura maiku. Ka nüüd on lühike lugu välja antud nii, et ostjale jääks mulje mahukast teosest – laiad valged ääred, paks paber, hiiglaslik šrift. Veel veidi, ja raamatuid hakatakse trükkima, üks lause igal leheküljel.
