Seega ei saa kindlasti väita, nagu oleks tänane ajakirjandus Juhan Peegli nägu. Vastuoksa, pole suuremaid vastandeid kui mööda toimetusi ringi lippavad närvilised reporterid ning väärikas ja muhe Juhan Peegel. Neil on ühist sama palju kui suslikul ja elevandil.

Juhan Peegel on hoopis ajakirjanike Vanajumal. Ehk siis Vanajuhan, see kõlab kodusemalt. Ta on üks tegelane eestlaste Olümposelt, kus näiteks Ernesaks valitseb koorilaulu ja Panso teatrit. Mitte igal elukutsel pole nii vahvat pühakut! Seepärast on ka need ajakirjanikud, kes pole kunagi Tartus Peegli käe all õppinud, harjunud Vanajuhanit oma patrooniks pidama.

Vanajuhan õilistab ajakirjandust. Sa võid küll päevad läbi helistada erinevatele prominentidele ja pärida: “Tere, milliseid aluspükse te kannate?”, aga samas oled sa siiski Juhan Peegli õpilane – vähemalt näinud oled sa kunagi “rebasena” Peeglit ikka! – ja see on sinu trump ning patukustutuskiri.

Omal ajal ilmus iga ajalehe esimeses numbris tingimata ka Juhan Peegli tervitus. See oli reegel, ajalehe avanumber ilma Vanajuhanita oli otsekui ümberlõikamata juut. Ajakirjanikud vajasid Peegli õnnistust, muidu polnud asi päris.

Lugedes Vanajuhanile pühendatud juubelikõnesid, torkab silma, et Juhan Peegel hakkab vägisi sulama ühte papa Jannseniga – mõlema puhul räägitakse “munade peal kõndimisest” jne. Täiesti loomulik, 85-aastasest Juhan Peeglist on tänaseks saanud kogu eesti ajakirjandusajaloo sümbol.

Juubelinapsud soovitan aga teha Lutsu raamatukogu kohvikus – seal on seina peal tore pilt, kus morni Oskar Lutsu kõrval istub tema noor üüriline, kangesti tuttava näoga. Hmhüh, jajah... Hõkk! Nii see kõik alguse sai.