KARIN JUURIKAS: Kõige arenemisvõimelisem piirkond Eestis
Aga midagi sellist paari päeva jooksul näha ega kogeda ei õnnestunud – elu käis nagu mujalgi Eestis. Sõites päeva jooksul idapiirilt Narvast Hiiumaale, näib troostituna pigem inimtühi Läänemaa, kust nooremapoolne rahvas Tallinnasse läinud ning kõik töötud sugugi töötutena arvel pole.
Nõrkusest saab tugevus
Ida-Viru valupunktid pole olnud niivõrd rahvastiku väljavool ja iive, kuivõrd tööpuudus ning muud hõive ja madala sissetulekuga seotud probleemid. Ent praegune nõrkus võib osutuda ühel hetkel tugevuseks: näiteks siis, kui Eestisse soovitakse rajada suuremat tööstusettevõtet, sest idavirulaste näol on olemas väljaõppe ja kogemustega tööjõud.
Praegu töötab enamik Ida-Viru ettevõtteid samades ruumides ja peaaegu samas suuruses edasi (enamasti küll teise nime all), tootmise efektiivsuse huvides ja kõikuvate toodangumahtude tõttu on vähendatud vaid tööjõu hulka. Erinevalt Tallinna tehastest, mis ära tükeldatud, on Ida-Viru omad üldjuhul kompaktsena püsinud, mis võib ühel hetkel ka plussiks muutuda, sest globaalses mastaabis pole ükski siinne ettevõte liiga suur. Kaasaegsel tööstusmaastikul on otstarbekam opereerida suurte partiidega, mida väikeettevõtted tihti pakkuda ei suuda.
Maakonna arengutaset tirivad allapoole kehvad sotsiaalsed näitajad. Majanduse edenedes tulevad sotsiaalsed parameetrid ka enamasti järele – seega võib Ida-Viru osutuda ühel hetkel üheks paremini arenenud maakonnaks Eestis, piisab vaid paari ettevõtte juurdetoomisest/loomisest piirkonda.
Ida-Virumaad ongi iseloomustatud “kõige-kõige“ maakonnana – siinsed näitajad on kas kõige paremad või kõige halvemad. Täieliku sotsiaalse katastroofi näol välistab aga Ida-Viru paiknemine tähtsate rahvusvaheliste transiiditeede (Via Hanseatica) ääres, nii mere- kui piiriäärne asukoht, ala läbiv raudtee ja gaasitrass. Sadama ehitus ja peatne valmimine ning vabatsooni loomine Sillamäel avab Ida-Virumaale merevärava. Selle kaudu hakkab liikuma loodetavasti ka osa Venemaa transiidikaubast. Maakonnal ongi aeg hakata ära kasutama oma piiriäärseid ja etnilis-kultuurilise puhverpiirkonna eeliseid.
Mitmekülgne piirkond
Ida-Virumaal on Eestis tänaseks ainsana täiel määral välja kujunenud tööstusklaster (energeetikaklaster), mis hõlmab endas praktiliselt kõiki protsesse põlevkivikaevandamisest soojus- ja elektrienergia jaotuseni, lisaks järel- (põlevkivikeemiatööstus) ja abitootmised. Samuti on siia kontsentreerunud keemiatööstus. Nende juurde Kohtla-Järvele teadus- ja insenerihariduse baasiks on loodud tehnikaülikooli Ida-Virumaa kolledÏ. Vaatamata energeetika- ja keemiatööstuse kobardumisele on Ida-Viru ekspordi lipulaev endiselt tekstiilitööstus. Ühekülgsust siinsele tootmisele seega ette heita ei saa.
Ei tundu see tööstusmaastik sugugi sünge: pealegi on Ida-Virus palju looduskauneid kohti: Alutaguse metsad, Ontika paekallas ja pikad liivarannad. Narva jõesuu, endise kuurortlinna kunagistest hiilgeaegadest räägivad Peterburi ja Moskva koorekihi villade ja kuursaali varemed, endisaegne uhkus ja au. Kes ütleb, et ajalugu moodsamal viisil ei kordu – kaunid supelrannad ja metsavaikus kutsuvad siia puhkusekülalisi nii Venemaalt kui Soomest, miks mitte kaugemaltki.
Virumaal on kõike, mida üks iseseisev piirkond ihaldada võiks – taastuvaid ja taastumatuid ressursse, inimesi. Tegemist on Eesti kõige arenguvõimelisema piirkonnaga. Ida-Viru elus sõltub palju tänastest ja homsetest juhtidest ning nende autoriteedist ja otsustest.
