JUHTKIRI: Kõrgkooli pürgijate hirmud ja lootused

Miks kujuneb kõrgkoolierialade populaarsuse edetabel sisseastujate seas just selliseks, nagu ta on? Eesotsas rekreatsioonikorraldus, kinnisvara planeerimine, haldusjuhtimine, psühholoogia, suhtekorraldus, sisearhitektuur jms.

Selgelt torkab silma, et poppide erialade seas valitsevad “pehmed” valdkonnad. Erialad, kus tuleb palju tegemist teha matemaatika-keemia-füüsikaga, pole seevastu juba aastaid konkurentsiedetabelite etteotsa jõudnud.

Näiteks tung Tallinna tehnikaülikooli ehitusteaduskonda (rohkem kui neli avaldust kohale) on omaette võetuna küll päris suur, ent kahvatub võrdluses igasuguste korralduste ja juhtimistega. Samas koolis õpetataval haldusjuhtimise erialal on konkurents 18 inimest kohale ning ärinduses ligi 12 inimest kohale.

Isegi erialadel, mis muidu ajastu vaimuga kenasti kokku klapivad, hoiab matemaatika gümnaasiumilõpetanute tunglemise ära. Näiteks TTÜ arvuti- ja süsteemitehnika erialal on konkurents kõigest 2,3 ning telekommunikatsiooni erialal 4 inimest kohale. Üht-teist sõltub ka pakendamisest – ilmselt on eesliitel “äri-” tubli osa selles, et äriinfotehnoloogia on TTÜ infotehnoloogia teaduskonna erialadest kõige populaarsem.

Niisuguse asjade seisu pärast kõva nutulaulu laulda pole siiski põhjust. Ületab ju laekunud avalduste arv riigieelarveliste kohtade arvu peaaegu kõigil erialadel. Peaaegu kõik kohad täidetakse ja pealegi veel konkureerimise teel. Pole põhjust rääkida, et vanasti oli rohi rohelisem – ka nõukogude ajal ei köitnud paljud tehnilised erialad noori ning osa kohti jäi huviliste puudumisel hoopis täitmata.

Parem muidugi oleks, kui tung “kõvadele” ja “pehmetele” erialadele võrdsustuks. Noori võiks mõtlema panna see, et Eesti rikkaimate inimeste hulgas on väga mitmesuguse haridusega inimesi. Pole sugugi nii, et vaid vähesed erialad annavad pileti jõukasse ja õnnelikku ellu.