Korvpallimees Valdu Suurkask – mängijast tippkohtunikuks

Eestist läheb Ateena olümpiamängudele õigust mõistma neli kohtunikku, neist tuntuim on Rahvusvahelise Korvpalliliidu tehnilise komitee president Valdu Suurkask.

Nii nagu kogenud sportlastest kujunevad välja vanad olümpiakarud, kellele mängudega seoses miski enam uudiseks pole, on ka kohtunikega. Nii rahvusvahelises kui ka Eesti korvpallielus agaralt kaasa lööv Valdu Suurkask läheb oma kolmandatele olümpiamängudele.

Suurkase esimene tipphetk saabus 1980, kui talle usaldati üks kolmest N Liidu kohtunikele eraldatud kohast. Toona oli Suurkask 41–aastane. “Mulle isiklikult oli suur pettumus ameeriklaste eemalejäämine turniirilt. Mõni USA meeste koondise mäng mul jäigi vilistamata,” meenutab Suurkask.

“Moskva turniir kujunes väga intrigeerivaks tänu asjaolule, et N Liit oskas kaotada Itaaliale ja koos sellega ka kuldmedali. Meeskond oli väga tugev ning peatreener Aleksandr Gomelskile oli see selge läbikukkumine.”

Kui suur oli N Liidus toona kohtunikevaheline konkurents olümpiakohale? “Olin juba mitu aastat olnud liidus esirinnas, nii et selle koha saamine ei tulnud ootamatult. Päris esimeseks valiti alati keegi moskvalane, aga ma ei väidagi, et nad minust kehvemad olnuksid. N Liit oli korvpalliturniiril esindatud kahe võistkonnaga ning loogiline olnuks saada kaks kohtunikukohta, aga saadi üks lisaks.”

Sydneyst supermuljed

Olümpiarindel järgnes kaks aastakümmet pausi, neli aastat tagasi Sydneysse sõitis Suurkask juba tunnustatud komissari ja Rahvusvahelise Korvpalliliidu FIBA tehnilise komitee presidendina. See komitee tegeleb mängureeglite ja vajadusel nende muutmise, samuti kohtunike koolitamisega.

“Sydney muljed on täiesti super – nii korralduse kui ka külastatavuse poolest. Samuti kujunes turniir inrtigeerivaks, sest ameeriklased olid nagu olid. Poolfinaalis Leedu – USA istusin komissaritoolil ja see polnud sugugi kerge istumine,” muigab Suurkask. Komissari tähtsaim ülesanne on Suurkase sõnul sekretariaadilaua töö kontollimine.

“Sydneys oli ka üks kõige efektiivsemalt töötanud sekretariaadilaudu, mida näinud olen,” kiidab Suurkask maakera kuklapoole rahvast edasi. “Omavahelise suhtlemise süsteem oli välja töötatud, kõigil lauas istujail olid kõrvaklapid peas. Möödalaske ei saanudki tekkida.”

Kreeklaste tööstiili teades Suurkask Ateenas asjade nõnda ladusesse kulgu ei usu.

Suurkase kohta pole ilmselt vale öelda: mida ajajärk edasi, seda kõrgemale on ta jõudnud. Ehkki juba mängijakarjääri tippsaavutused on täiesti korralikud: N Liidu üliõpilasmeister 1964,

N Liidu rahvaste spartakiaadi hõbe 1967 (Eesti tuli teiseks Ukraina järel ja hirmkõva Moskva ees), seitsmekordne Eesti meister. Ent kohtunikuna jõudis ta olümpiamängudele ning eelmise sajandi lõpu eel valiti ta FIBA alakomitee presidendiks. Tegemist on küll ühiskondliku tööga, kuid korvpalliga seotud ameteis pole palju kõrgemale enam võimalik pürgida.

Juhused aitasid kaasa

“Mul on läinud päris hästi, aga nagu elus ikka, on kaasa aidanud ka õnnelikud juhused. Näiteks üsna kohtunikutee alguses, 1971. aastal, vilemehi mitte ei määratud, vaid loositi. Ning sattusin Kaunases vilistama üli-tähtsat mängu ZŠalgirise ja Leningradi Spartaki vahel. See läks hästi ja mul olid kõik teed lahti,” räägib 1975. aastal FIBA litsentsi teeninud Suurkask.

“Korvpall on mu esimene armastus, aga iga edu eest tuleb mingit lõivu maksta. Midagi on jäänud tegemata perekonnaelus ja tööalaselt.”

Suurkase põhitöökoht on Tallinna tehnikaülikoolis.