KÄRT KARPA: Nõmeduse vastu, (pere)arstide toetuseks
Või et Keilas töötav perearst kutsutakse Väänasse teismelise juurde ja kui ta läbi suure tuisu lõpuks majani jõuab, selgub, et teismeline peab pidu ning haigusest pole juttugi. Hea nali, kas pole?
Pidevalt võib kuulda ja lugeda kommentaare, kus siunatakse arste – kord ei pääse vastuvõtule, kord ei tule arst koju või on lihtsalt loll. Ma ei saa kaitsta kõiki arste, sest kõigiga kokku puutuda on ilmvõimatu. Aga nende põhjal, keda isiklikult tunnen – ja neid pole sugugi vähe –, eeldan, et enamik arste on ausad, eetilised ja oma tööd südamega tegevad inimesed. Kelle üle ei tohi ilkuda ja kes peaksid saama praegusest tunduvalt suuremat palka.
Kas kujutate ette, et see paljukirutud perearst peab päevas vastu võtma 20–30 patsienti, mõnikord rohkemgi; et puhkuste ajal, kui tuleb kolleegi asendada, küünib see arv tihti 50-ni? Ning keskpäeval lõppema pidanud vahetus lõpeb alles hilisõhtul. Arst ei jää pikemalt tööle enda heaolu huvides, sest tema ei saa suuremat palka, kui võtab päeva jooksul plaanitust rohkem patsiente vastu. Arst jääb tööle patsientide huvides. Nende huvides, kellest nii mõnigi hakkab hiljem sellesama arsti suunas soppa loopima.
Arstide koormus kasvab
Arstide töökoormus on suur, perspektiiv paremat palka teenida väike ja seetõttu lahkub noorem arstide põlvkond Eestist. Sellel aastal jäi isegi osa residentuurikohti põhikonkursi korras täitmata. Siiajääjate koormus tõuseb aga sellevõrra veelgi. Tavaliselt läheb inimene elukutset omandama huvist selle vastu ja samas tahab ta ka olla kindel, et omandatud amet aitab tal endal ja tema perel ära elada. Teisisõnu, arstiks ei õpita sügavast kaastundest kaaskodanike vastu. See on amet nagu iga teinegi. Ainult et üks raskemaid.
Eestis on kehtestatud pearahasüsteem – iga pea eest kindel summa kuus, ravikindlustuseta inimeste eest raha ei maksta. Lisaks sellele makstakse perearstile baasraha. Laias laastus tuleb aga kogu selle summa eest osutada oma nimistu patsientidele raviteenus, s.t arsti/õe konsultatsioon ja esmased uuringud; maksta ruumide üür ja kommunaalkulud; osta arvutid ja tarkvara; muretseda minimaalne praksisevarustus ja sisustus; maksta palgad ja riigimaksud jne. Tegelikult pole summa suur ja üle suurt ei jäägi.
Perearstisüsteem ongi mõeldud välja selleks, et esmatasandi tervishoiule minevaid kulusid kokku hoida. Kui meie sisemajanduse kogutoodang (SKT) on nii väike ja tervishoiule minev summa samuti, tuleb teha valikuid. Et raha juurde saada, on üks võimalus tõsta makse, aga see oleks poliitikutele äärmiselt ebapopulaarne otsus.
Millegipärast on Eestis kombeks, et inimeste panust, kes töötavad otseselt teiste inimeste heaks – arstid, õpetajad, lasteaednikud – ja annavad endast tohutult palju, ei saa kuidagi kompenseeritud. Ärgem siis olgem vähemalt meie nii kurjad ja õelad. Arvan, et arstid ihkavad tegelikult rohkem ka ühiskonna moraalset tunnustust ja austust, mille surus alla elu N Liidus, kus kõik oli tasuta.
