KAAREL KILVITS: Keskkonnanõuded versus töökohad
Maailma majanduspraktika näitab, et keskkonda saastav tootmine võib olla majanduslikult vägagi tulus, sest selline tootmine on maailmamajanduse funktsioneerimiseks hädavajalik, kuid korporatsioonidel on üha raskem sellistele ettevõtetele sobivat asukohta leida. Takistuseks on enamiku riikide üha karmistuvad keskkonnanõuded ja nende täitmist jälgivad riigi-asutused, avalik arvamus, ajakirjandus, agressiivsed rohelised jms.
Probleem on kahtlemata ka Eestis. Õnneks pole meile pärast taasiseseisvumist midagi tõeliselt ohtlikku tulnud-lubatud. Suurimad keskkonnaprobleemid on seotud meie enda põlevkivikompleksiga (kaevandamine, energeetika, keemia). Mõningaid raskusi on mujalgi keemiatööstuses ja teistes tööstusharudes. Meenub ammune diskussioon Kundasse jäätmete põletamise ettevõtte rajamise üle, pahandused Läänest sisseveetud autorehvide ja nende põletamisega jms. Kohaliku tähtsusega probleemidest tuleb meelde arutelu Väike-Maarja valda planeeritud loomsete jäätmete tehase ja prügimägede asukoha üle.
Enamik inimesi ei taha kuuldagi argumenti, et tulenevalt väikesest asustustihedusest pole ökoloogilised probleemid – võrreldes Lääne-Euroopaga – Eestis kuigi teravad. Seoses tööstuse ja põllumajanduse kriisiga 1990. aastate esimesel poolel ning sellest tingitud tootmismahtude olulise vähenemisega (ning muidugi tänu tehnoloogia ja keskkonnakaitse arengule) on meie ökoloogiline olukord 1980. aastatega võrreldes märkimisväärselt paranenud.
Millest oleme ilma jäänud?
Millistest ettevõtetest ja töökohtadest on Eesti EL-i karmide keskkonnanõuete kasutusele võtmise tõttu pääsenud (või ilma jäänud)? Konkreetseid vastuseid on neile küsimustele pea võimatu anda. Ettevõtjad ei armasta nendel teemadel lobiseda.
Ehk oleks meil Euroopa Liidu keskkonnanõudeid rakendamata praegu näiteks suur autorehvide utiliseerimise kompleks, tööstuslike jäätmete põletamise tehas või veel midagi. Ökoloogiline olukord oleks seetõttu veidi halvem, aga investeeringuid ja töökohti vähemalt lühiajalises perspektiivis veidi rohkem. Kindlasti oleks aga leebed keskkonnanõuded mõjunud halvasti Eesti mainele ja seega ka siinsele investeerimiskeskkonnale, meie võimele kõrgtehnoloogilisi investeeringuid ligi meelitada.
Arenenud tööstusriigid on tänaseks mõistnud, et keskkonda saastava tootmise paigutamine madalamate keskkonnanõuetega riikidesse ei päästa neid endid selle tagajärgedest (reostusest). Maailm on üks tervik ja saaste levib kõikjale. Tuletagem meelde, et Tšernobõli radioaktiivsust ei saanud me lõunast, vaid hoopis ringiga põhjast. Eesti metsade tervis ei sõltu niivõrd kohalikust õhusaastest, kuivõrd just teiste riikide omast (saasteainete kauglevist). Meie õhusaaste mõjutab aga teiste riikide metsi.
Euroopa Liitu kuuluvasse Eestisse mõne ökoloogiliselt ohtliku tööstusettevõte rajamine on praktiliselt välistatud. Veelgi enam – EL-i üha karmistuvad keskkonnanormid seavad kahtluse alla meie enda põlevkivienergeetika ja -keemia kaugema perspektiivi.
Kaarel Kilvits, TTÜ majanduspoliitika professor
