Argo Meresaar avastab Jaroslavlis Venemaad
Esmaspäeval, päev pärast Euroopa meistrivõistluste valikturniiri lõppu lendab Eesti koondise diagonaalründaja Argo Meresaar Sloveeniast Surgutskisse, kus järgmise nädala lõpuni kestab idanaabrite karikavõistluste poolfinaalturniir.
Tundmatus kohas 206 cm pikkune Meresaar vette ei hüppa – augusti alguses harjutas ta uue meeskonnaga kaks nädalat Odessa lähistel IllitsŠevski kuurortlinnas. “Laager oli jaotatud kolmeks neljapäevaseks tsükliks. Alguses kohanesime kliimaga, jooksime ja mängisime jalgpalli. Teisel perioodil rassisime kangisaalis ja hüppasime tõkkeid ning viimasel toimusid lisaks üldfüüsilisele ka mõned pallitreeningud,” räägib Meresaar.
Lisaks hommikuvõimlemisele harjutati kaks korda päevas. “Hommikune treening oli kõige kurnavam.
Jooksmisele, kätekõverdustele ja venitustele kulus küll kõigest pool tundi, kuid pidin end seejuures kõvasti
sundima. Kõige rohkem üllatas see, et pool kaheksa randa minnes oli see paksult tervisesportlasi täis,” imestab Meresaar.
Suitsetavad salaja
Samal ajal Rovaniemis Napapiirin Palloketuti laagris olnud Kristjan Õuekallas saatis senise karjääri koos ESS Falck Pärnus veetnud Meresaarele sms-i, kus seisis lühendatult: “Tsau! Meil on siin väga rasked treeningud. Iga kord on vähemalt kaks särki läbimärjad. Kuidas sul läheb?”
Meresaare vastus: “Tsau! Me rassime ka kõvasti ja higistame palju, kuid ühtegi särki ei kulu. Enamiku ajast viibime rannas palja ülakehaga.”
Nüüd meenutab Meresaar: “Iga päev oli julgelt üle 30 kraadi sooja. Söögiisu polnud, kaanisin ainult vett. Teise tsükli lõpus tekkis nõrkus ja palavik tõusis 37,8 kraadini. Ühe päeva põdesin ja järgmisel oli kõik korras. Sama probleem vaevas lühikese aja jooksul veel kuut meest.”
Meresaar koges venelastele omast asjaajamist. “Meeskond oli laagri eest raha ette maksnud, kuid sellest hoolimata pidi iga kord spordirajatise kasutamiseks võtma eraldi loa. Üks kord polnud administraatorit aga kohal ja suundusime loata staadioni poole. Meid nähes tegi rajatise eest vastutav mees suured silmad, nagu oleks me esmakordselt seal. Pärast seda, kui treener helistas kõrgematele ametiisikutele, saime lõpuks treeninguga pihta hakata,” meenutab Meresaar.
Huvitavatel juttudel ei näi lõppu tulevat. “Meile loeti sõnad peale, et juua võib lisaks veele ainult apelsini- ja õunamahla. Minu meelest on see tobe. Salaja jõid kõik Coca-Colat. Mängijate lepingus on punkt, et sportlane ei tohi kahjustada klubi mainet. Sinna alla käib ka suitsetamine. Ometi enamik meestest teeb seda. Ja ikka salaja. Räägiti, et enne mängu ei tohi süüa kartulit, soovitatakse aga riisi ja makarone,” tutvustab Meresaar reegleid. “Laagris oli pärast õhtusööki parema une nimel kohustuslik pooletunnine jalutuskäik. Kuulsin, et hooaja vältel peab kaks-kolm korda saunas käima. Mina saunast suurt lugu ei pea ja arvan, et see tõmbab organismi korralikult tühjaks.”
Karikavõistlustel astuvad Neftjannikule järjekorras vastu Kaasani Dinamo, Moskva Lutš, kohaliku rajooni ZSK-
Gazprom, NovokuibõsŠevski NOVA ja Moskva Dinamo.
Kolmapäeval jõuab Eesti kaudu Belgorodi ka Peterburi Baltika nurgaründaja Jaanus Nõmmsalu. Baltikal tuleb rinda pista maailma parima klubi Belgorodi Lokomotivi, Jekaterinburgi Lokomotiv-Izumrudi, Odintsovo Iskra, Moskva Dinamo-MGTU ja Permi Uralsvjazinformiga.
4000 lehekülge raamatuid
Seni Pärnus vanemate juures elanud Meresaar peab Jaroslavlis üksinda hakkama saama.
“Ema muretseb rohkem kui mina,” muheleb Meresaar. “Klubi pakkus alguses elupaigaks hotelli, kuid otsustasin korteri kasuks. Hotellis tehtaks kõik ette-taha ära. Nüüd pean ise vähemalt hommikusöögi eest hoolitsema.”
700 000 elanikuga tööstuslinnas on spordiala number üks jäähoki. Kohalik meeskond tuli üle-eelmisel hooajal Venemaa meistriks. Kõrgliigas mängib ka Jaroslavli Sinniku vutiklubi, mille treeningutel osales FC Flora kaitsja Enar Jääger.
“Lootsin, et Jääger saab lepingu. Siis saanuks kellegagi ka eesti keeles rääkida. Tüdruk-sõber ei saanud kaasa tulla, sest tal on ülikool pooleli. Loodan, et ta saab enne jõule külla tulla. Samas igavust ma ei pelga. Viisin sinna juba 4000 lehekülge raamatuid.
Rautiol erinev programm
Erinevalt kolm viimast hooaega Pärnut juhendanud ja pühapäeval Eesti koondisega lõpparvet tegevast Pasi Rautiost pööras Neftjannik ettevalmistusperioodil suuremat tähelepanu võhma kasvatamisele.
“Pasiga jooksime minimaalselt. Tema arvates saame vajaliku mahvi pallitreeningutel kätte. Illitsevskis läbisime kaheksakilomeetrilisi otsi viis korda. Kolmel korral olid ringide ajad ette antud. Tänasin jumalat, et enne seda iseseisvalt vastupidavust arendasin. Kangisaalis ei teinud me Pasi lemmikharjutusi rinnale võttu ja rebimist,” räägib Meresaar.
Septembri alguses alistas Eesti koondis treeningkohtumistes Neftjanniku kahel korral 3:2. Rautio: “Neftjannikus mängivad küll pikad ja võimsad mehed, kuid nad olid nii aeglased. Jooksmine ei anna kiirust ega hüpet. Joosta võib maksimaalselt 40 minutit aeroobses reiimis.”
