Mati Karelson - teadusguru naftagigandi teenistuses

Mõni aasta tagasi hakkas USA kaitseministeerium huvituma Eesti teadlaste kaasamisest uue keemiarelva detekteerimise süsteemi väljatöötamisse.

Riigisaladuse seaduse puudulikkuse tõttu jäi koostöö toona katki, kuid molekulaartehnoloog Mati Karelson jäi ameeriklastele silma ning tänaseks on ta üks neist mitmest Eesti teadlasest, kes aitavad oma uurimistulemustega naftafirma Exxoni sarnaseid lääne gigantettevõtteid.

Arvuti kiirendab tööd

“Tänapäeva keemia- ja farmaatsiatööstuses on väga oluline uute ja teatud kindlate omadustega ainete väljatöötamine,” räägib Karelson. “Näiteks uute ja paremate raviomadustega ravimid või mootoriõli lisandid, mis pikendavad auto “südame” elu-iga ning vähendavad bensiinikulu, või siis uute ilmastikukindlamate värvide väljatöötamine. See protsess võib laboris sageli kesta aastakümneid, kuid tänapäeva arvutid on muutunud sedavõrd võimsaks, et võimaldavad kirjeldada, lähtudes kvantfüüsika alustest, keemiliste ühendite omadusi arvestatava täpsusega. Seega võime laboris töötamise päevade või kuude asemel sünteesida mudelühendeid ning määrata nende omadusi arvutis tundide, minutite või isegi sekundite jooksul.”

Karelsoni töö on ennekõike seotud nende meetodite arendamisega, mis võimaldaksid ennustada suure hulga ainete omadusi võimalikult lühikese aja jooksul. Nii tegeleb Karelson näiteks keemiliste ainete mürgisuse ennustamisega ja vähivastaste ravimitega. Septembrist tehnikaülikooli molekulaartehnoloogia professorina töötav Karelson juhendab mitmeid projekte ka Tartu ülikoolis.

“Olen arvutite kasutamisega keemias tegelnud viimased paarkümmend aastat. Kui ka tegemist on reaalse ja virtuaalse maailma ühildamisega, on probleemid põnevad ning sellest ka valitud uurimissuunad,” tähendab teadlane. “Meile endile pakub muidugi erilist huvi koostöö Eesti ettevõtetega, sest siis jääks kogu hilisem kasu siia. Kuid kõigepealt peaks tekkima rahvuslik kokkulepe selle kohta, mis on meie rahvuslikud prioriteedid. Praegune strateegia hõlmab meil infotehnoloogiat, biomeditsiini, materjalitehnoloogiat ja palju teisi alasid, millega kogu ulatuses ei suuda tegelda suurriigidki.”

Teadlane pole tootja

Karelson lausub karme sõnu Eesti teadusmaailma efektiivsuse kohta, öeldes, et paljuski saab meil valitsevat olukorda võrrelda asjaajamisega ühes keskmises Aafrika riigis.

“Meil on tegelikult väga kõrgel tasemel teadlasi küllaga ja teadustööd tehakse palju,” märgib teadlane. “Samas on meil kogu senise vabariigi ajal USA patent võetud vaid seitsme teadussaavutuse kohta. Arenenud maailma keskmiseks võib lugeda 150 USA patenti miljoni inimese kohta aastas. Järelikult on meil midagi üsna valesti ja kogu süsteem vajaks selgeid poliitilisi otsuseid, sest potentsiaali on küllaga,” järeldab Karelson.

Teadustöö alusel võetud patendid on oluliselt tõstnud näiteks Taivani ja Singapuri elatustaset. Sama hästi võiks meilgi minna, leiab ta. “Teadlane ei saa ise tegelda otse tootmise või müügiga, siis polegi ta enam otseses mõttes teadlane. Paraku on meil aga väga vähe inimesi, kes oskaksid tegelda teadussaavutuste tootmisse viimisega. Loodetavasti annab mõningastki leevendust kaks aastat tagasi Tartu ülikoolis käivitatud väga populaarne tehnoloogiamänedžeride magistriõpe.”

Kui meil tekib ettevõtluses selline kultuur, et edasijõudmiseks ja rahvusvahelisel turul ellujäämiseks on vaja omada kümneid patente, kõrge teaduskvalifikatsiooniga töötajaid ning edukaid tehnoloogiajuhte, tekib nõudlus ka kodumaiste teadusaavutuste järele, usub Karelson.