Meenutades telenägu Kalmer Tennosaart ehk Onu Kalmerit
Saatejuhiks valiti tollal juba 40-aastane laulja ja telemees, kes oma leebe ja toetava olemisega ajas Jorupilli Jonni uksest välja ja kutsus jenka-taktis rõõmsa tuju tuppa.
Laulusaate juubeli paiku rääkis Tennosaar, et alguses läks töö ikka üle kivide ja kändude, aga kuna lapsed talle väga meeldisid, sai ta ruttu nendega ühele lainele ning nii nad vastastikku üksteist õpetasid. “Mina õppisin neilt siirust ja ehedust, ise püüdsin neile anda hellust ja leebust,” rääkis Tennosaar Postimehele antud intervjuus. “Entel-tentel” ja “Trika-trei” saavutasid enneolematu populaarsuse, laulude põhjal vändati mitu muusikalist telefilmi.
Tennosaarele sobis bel canto
Lüürilise tenori, nagu kutsus teda tütar Liina Tennosaar, tee televisiooni ja estraadilavale ei olnud aga nii iseenesestmõistetav, kui esmapilgul tundub. 1928. aasta 23. novembril Kiidjärvel sündinud ja Vastse-Kuuste põhikoolis õppinud Tennosaar soovis esialgu hoopis pedagoogi ametit proovida ning astus õpetajate seminari. Emajõe Ateenast suundus ta peatselt Tallinna, kus alustas õpinguid konservatooriumis. Ooperilauljat temast ei saanud, sest nagu ta oma 75. aasta juubeli puhul antud intervjuus tunnistas, oli tal “niisugune väike häälekene, armas tämber küll, tämber nagu sooja piima ämber, aga võimsust ei ole”. Tallinnas liitus ta Raadiomaja kooriga, võttis osa Eesti Televisiooni diktoritekonkursist ja nii saigi temast 1956. aastal hoopis Eesti esimene meesdiktor.
Diktoritega samas stuudios lindistas tänaseks Eesti estraadi kullavaramusse jõudnud lugusid Emil Laansoo, kes kutsus Tennosaare estraadiradadele. Tänu omapärasele hääletämbrile otsis Laansoo Tennosaare jaoks spetsiaalselt itaaliapäraseid bel canto stiilis lugusid. Kes ei teaks tema surematuks lauldud “Cuccuciat”, “Jamaika hällilaulu”, “Sinilindu” ja Õhtuid Moskva lähistel”.
Edasi järgnes, väikeste kontserdituuride jaoks võetud pausidega, üle kolmekümne aasta mahukat tööd ETV-s muusikasaadete toimetajana. 1968. aastal tuli Tennosaar ETV-sse tagasi, kui “Horoskoobi” tähelennu jälgedes otsustati käima lükata samalaadne laulukonkurss kõige väiksematele vaatajatele.
Kalmer Tennosaar lahkus televisioonist 1992. aastal. Tennosaare viimane saade “Helijälg“ andis läbilõike Eesti estraadist.
Ühine koolipõlv poliitik Edgar Savisaarega Vastse-Kuuste päevilt viis vanameistri ka Keskerakonna ridadesse, temast sai Mustamäe linnaosa valitsuse halduskogu liige ja kultuurikomisjoni esimees, seda ligi kuueks aastaks. Ei saa mööda minna ka ajast, mil Tennosaar oli sunnitud Piimakombinaadis valvurina pensionilisa teenima, sest nagu ta ise intervjuudes tunnistas, unustavad inimesed tänapäeval liiga kiiresti. Ja eks see töö omamoodi protestiaktsioonina mõeldud oligi, tuletamaks meelde, et Eestis on tegelikult väga palju inimesi, kelle panust kultuurilukku kiputakse unustama.
Vello Rummo, ETV esimene peareissöör, lavastaja
Mul pole täpselt meeles, kuidas Kalmer Tennosaar ETV-sse tuli. Ameti järgi pidin osa võtma teadustajate konkursist, millega Kalmer Tennosaar sai teadustajaks. Kõiki, kes sellel konkursil osalesid, ma ei mäleta, meeles on, et seal oli ka Eri Klas. Kalmerist saigi ETV esimene meesdiktor, Endel Sõerde tuli mõne aasta pärast Eesti Raadiost. Natukese aja pärast läks Kalmer muusikatoimetusse üle, Jürgen Miileni juurde kaastoimetajaks. Ju ta läks sinna muusikahuvi pärast. Ta alustas siis konservatooriumis lauluõpinguid. Ta lauljakarjäär puudutas ka televisiooni. Tennosaar oli esimesi poplauljaid, kelle esinemine tolle aja tehniliste võimaluste abil filmilindile sai võetud.
Enn Eesmaa, endine teleajakirjanik
Kalmer Tennosaar jääb mällu kui tore kolleeg. Meil oli elu poolest kattuvusi. Mõlemad töötasime ETV muusikasaadete toimetuses, nii et tegime saateid samast ainesest. Tema laulis palju, mina natukene.
Kalmerist on meeles palju sümpaatseid mälestusi. Näiteks see, et peoõhtutel armastas ta luule vormis improviseerida. Ta oli inimesena pehme ja südamlik, sealjuures sugugi mitte nõrk.
Kalmer on vaieldamatult mees, kes küünib Eesti televisioonikultuuris eraldi sümboliks.
Kadri Unt, Entel-tenteli laululaps
“Entel-tenteli” tegemise protsessis polnud Kalmer Tennosaare roll võib olla suur, laule ta lastega ei harjutanud. Aga saate kui terviku kujunemisel mängis ta väga tähtsat osa. Tema kujundas saate sooja ja mõnusa õhkkonna. Lapsed armastasid teda. Mäletan, et olin teiste peale kade, sest olin Kalmerist saate ajal kaugel, tahtsin talle lähemale istuda. Ta suhtus meisse kõigisse väga hästi. Kuigi kohtusime harva, oli ikkagi tunne, et meievaheline side on olemas.
Üles kirjutas Andres Laasik
