PEETER TOROP: Lihula semiootika
Lihula ja semiootika on kaks sõna, mida kohtab Eesti meedias viimasel ajal tihti koos. Mingi nähtuse semiootika tähendab tavaliselt katset kirjeldada seda nähtust kompleksselt ning mõista võimalikult mitmekülgselt, kuid samas terviklikult. Kui semiootik võtab endale eksperdi ülesanded, siis paneb ta tavaliselt kõigepealt paika parameetrid, mille kaudu tekib võimalus nähtust kirjeldada. Vajadusel võib mõni parameeter osutuda eriti oluliseks ja selle mõtestamiseks võib kasutada teise ala eksperte.
Nii sai ka Lihula ekspertiisis välja pakutud võimalus teha vajadusel ka ajaloolaste või kunstiteadlaste ekspertiis, s.t semiootik ei püüa end asetada teiste alade spetsialistide rolli. Semiootika ja kulturoloogia õppekava on ülikoolis kultuurianalüütikute õpetamise kava, mille peamine eesmärk ongi õpetada nägema kõiges tervikut ja selle hindamiseks vajalikke parameetreid ka siis, kui sa ise ei ole iga konkreetse parameetri alal spetsialist.
Alljärgnev ei ole ekspertiisitulemuste esitlus, vaid arutlus parameetrite üle, mille kaudu me saame Lihula samba olemust tõsisemalt kaaluda.
Rahvaekspertiis
Lihula samba esimene parameeter on tema eksisteerimine inimeste tajus. Nii meedia kui ka netikommentaaride esmane reaktsioon oli vastuoluline. Enne veel kui hakati vastandama Lihula sammast ja Tõnismäe pronkssõdurit, algas poleemika sambal kujutatud sõjamehe mundri üle. See taandus lõpuks vaidluseks, kas mees on SS-lane või mitte.
##Järgnev rahvaekspertiis oli igati pädev – analüüsiti läbi munder ja isegi nööbid, kiiver, relv ja sümbolid. Ja tekkis ootamatu dilemma: kui mees on SS-lane, siis oleks samba püstitamine justkui kuritegelik, kui mitte, siis võiks ta alles jätta. Sest esimene oleks nats, teine eestlane. Miks on see sammas meie teadvuses nii vastuoluline?
Proovime teist parameetrit – märgilist struktuuri. Ja satume kohe semiootilise probleemi ette. Kui me suhtume sambasse kui ajalooallikasse, siis osutume petetuks. Sammas on vigane. Kiivril puudub SS-märk ja Raudristi südamikus puudub haakrist. Samas on äratuntav Eesti leegioni kraeembleem ja vasakul käisel Eesti rahvusväeosade embleem. Kas polegi SS-lane? Miks pole märgikeel autentne – kas haakristi ja SS-ruunid võttis tsensori viil? Või ei ole sambal mitte ajalooline, vaid kunstiline kujutis?! Kunsti ja tegelikkuse segiajamisest on ju ennegi pahandusi sündinud. Kui sammas on kunstiteos, ükskõik kui vilets, siis on märgid allutatud kunstilisele struktuurile ja mingile ideele.
Semiootilises analüüsis tuntakse tühjade märkide mõistet. See tähendab, et vahel on märgi puudumine ootuspärases paigas eriti tähenduslik. Kuidas saaksime siis seda märgirida lugeda? Kiivril tähenduslikult puuduv SS-embleem, haakristita Raudrist, krael ja käisel äratuntav Eesti leegioni embleem. Kuid Eesti leegion oli ju Waffen SS-i 20. diviis? Niisiis ikkagi SS-lane, kuigi rahvuslik. Seega võib öelda, et samba märgiline struktuur on selgesti tähenduslik ja tähendus on rahvuslik. Tegemist on Eesti leegioni sõjamehega, kelle kiiver ja relv võiksid tähistada osalemist lahingutes, Raudrist vaprust ja Vabadussõja risti südamik kraeembleemina järjepidevuse ideoloogiat.
Detailid ja tervik
Saksa SS-i summutamine ja eesti SS-i rõhutamine on aga allutatud sambale kui tervikteosele. Kolmandaks parameetriks ongi kompositsiooniline tervik. Sõjamehe kujutise all on plaat tekstiga: “Eesti meestele, kes sõdisid 1940–1945 bolševismi vastu ja Eesti iseseisvuse taastamise nimel.” Tekstist järeldub, et sammas ei ole mälestusmärk langenutele, vaid aumärk vapratele. Kompositsiooniliselt sarnaneb kujutis ja teksti bolševismivastasus omaaegsete Waffen SS-i rahvusväeosade plakatitega. Neis on tähtis rõhutada valmidust võidelda bolševismi vastu ja oma rahvuse eest. Peas on seal kujutatud sõjameestel SS-embleemiga kiivrid, krael rahvusväeosade embleemid, vahel käes ka automaat ning taustaks norralasel uhke viiking või taanlasel kilbi ja mõõgaga iidne sõjamees.
Säärane propagandistlikkus loob ühelt poolt efekti, mida teavad kõik kunstinäitusel käinud. Pildile liiga lähedal olles näed ainult detaile. Pildist eemaldudes näed tervikut, millest detailid ei eristu. Antud juhul tähendab see, et enamikule Lihula samba vaatajatest paistab selgesti kätte vaid Saksa sõdur, kes assotsieerub eelkõige SS-lasega. Rahvusliku märgilise struktuuriga teos on niiviisi muutunud kompositsiooniliselt propagandistlikuks. Paljusid samba hindajaid ajab segadusse just see vastuolu. Vastuolu peaks lahendama vastus küsimusele, kuidas haakuvad sambal Waffen SS ja Eesti iseseisvuse taastamine.
Jõuame Lihula samba neljanda parameetri, ajaloomälu juurde. Ajaloomälu esimene aspekt on psühholoogiline. Eesti on täis mälestusmärke Nõukogude sõduritele, ka eestlastele. Saksa armees võidelnud on pidanud end aastakümneid maha salgama. Kuigi praegune Eesti Vabariik püüab eri mundrites võidelnud mehi võrdsustada, on õiglusest vara rääkida. Jah, Sinimägedes, Pärnus ja veel mõnes paigas on Eesti leegioni embleemiga mälestussambad langenutele. Kuid tegemist on ju tunnistajate põlvkonnaga, kelle jaoks mäletamine on muutunud vajaduseks meelde tuletada. Ja selline meeldetuletus on enamasti heroiline. On arusaadav, et need mehed tahtsid ka ausammast, mis nende vaprust ja võitlusvalmidust väärikalt peegeldaks. Nende õigust sellele ei saa eitada.
Mitteametlik mälu
Teise aspektina käib ajaloomälu juurde mitteametlik mälu. On asju, mida ühiskond mäletab ametlikus korras või mida aastakümnetega on sugereeritud. Koolihariduse ja muude mõjutustega on lihtne panna inimesi mäletama olematuid asju. Kuid ajaloo mahavaikitud või unustatud faktid võivad ühel hetkel tekitada konflikti kollektiivses ajalooteadvuses ehk ebakõla selle vahel, mida tunnistavad ajaloos väärtuslikuks elukutselised ajaloolased ja poliitikud, õpikute autorid, ajakirjanikud, filmitegijad ja muidugi lihtinimesed. Ajaloometodoloogia ütleb, et õiglases ühiskonnas valitseb nende ajalooteadvuse osade vahel proportsionaalsus, s.t teatav tasakaal. Kui palju aga teadsid eestlased viimase ajani 1943.–1944. aasta Eestist? See osa meie ajalooteadvusest on olnud mitteametlik või manipulatsioonide objekt.
Otto Tiefi ja Jüri Uluotsa tegevust võib nimetada ühelt poolt mõttetuks avantürismiks, teisalt realiseerimatuks unistuseks. Ka tunnistajate põlvkonnas on neid, kes väidavad, et 1944. aasta mobilisatsioon oli üleni sundmobilisatsioon ja Uluotsa sõnum nendeni ei jõudnudki. Kuid on ka neid, kes väidavad, et oli väga palju vabatahtlikke. Siin on võlg ajaloolastel. Siiski tundub kahe ajaloofakti vahel olevat seos. Eesti Vabariigi okupatsioonieelne peaminister Uluots ütles oma raadiokõnes 7. veebruaril 1944, et pooldab mobilisatsiooni kui ainust võimalust Eestit päästa: “Eesti ja Saksa vahekorrad võivad leida korraldamist edaspidi. Kui kommunistlik võim meie maa ja rahva vallutab, siis on kõik kadunud.”
Seda fakti tahaks kõrvutada teise faktiga – pildireaga, mis algab Vabadussõja ristiga, jätkub selle risti südamiku muutmisega Eesti leegioni ametlikuks kraeembleemiks ning lõpeb lugematute käepärasest materjalist ise tehtud kraeembleemidega. Ilmselt oli see paljudele eneseväärikuse küsimus. Ja Eesti iseseisvuse eest võideldud napid päevad on nendesse meestesse jätnud teadmise, et kahe okupatsiooni vahel on nad võidelnud hetke päris oma riigi eest, pidanud oma sõda suure sõja sees.
USA mõistis eripära
Baltlaste Waffen SS-i vägedes võidelnute eripära mõistis ka USA. Nii sai Eesti peakonsuli kohusetäitja seal 1950. a vastuseks oma järelepärimisele ümberasustatavate isikute komisjonilt kirja, milles väidetakse, et Waffen SS-i rahvuslikke väeosi ei peeta USA-le vaenulikuks ja neis teeninud võivad taotleda USA-s elamise luba.
Muidugi oli mõlemal poolel nii sunniviisil mobiliseerituid kui ka vabatahtlikke ja oleks suur ebaõiglus nimetada üht kahest leerist rohkem või vähem kuritegelikuks vaid selle alusel, et ühed on kaotajad ja teised võitjad.
Siit tuleneb viimane ajaloomälu aspekt – ametlik mälu. Ametlik mälu on ametliku mentaalsuse alus. Riigi käitumise alus. Eelmine president Lennart Meri tegi palju, et tõestada ühelt poolt eestlaste ammust kuulumist Euroopasse ja teiselt poolt Eesti õigust olla väike ja eriline. Rikkudes viimase tõestamiseks isegi ühe gloobuse.
1999. aastal ütles Meri Stockholmis Riksdagis: “Eestlased on väike rahvas. Enamikul meist on täna sugulaste seas keegi, kes on Siberis surnud; keegi, kes on langenud Teises maailmasõjas Saksa poolel, ja keegi, kes Nõukogude poolel; keegi, kes on kuulunud kommunistlikku parteisse, ja keegi, kes on kommunismi eest Läände põgenenud. Selliste eestlaste jaoks ei ole küsimusel, kas kommunism oli parem kui natsism või vastupidi, kõige vähimatki tähendust.”
Ka aasta hiljem kodus, Tallinna raekojas rääkides rõhutas Meri: “Ma tahan täna eriti osutada meie kohustusele kommunismi ja natsismi alati koos käsitleda kui ühe medali kahte külge. /.../ Antud juhul on tegu niisuguse kummalise medaliga, kus isegi küljed ei ole erinevad.”
Need tsitaadid näitavad põhimõttelist positsiooni.
Ametliku mälu kollaps
Lihula sammas aga tekitas hoopis ametliku mälu kollapsi. Ametlikke hoiakuid peegeldavate inimeste käitumises valitsesid hetkehuvid ja -motiivid. Nende käitumise kaootilisus kutsus algul esile hämmingu, siis aga tugeva iroonia. Nagu on kirjas eesti komöödiafilmi “Vanad ja kobedad saavad jalad alla” DVD-plaadi ümbrisel: “Ilus kant. Toredad inimesed. Tõeline paanika.” Lihula osutus tähtsaks USA presidendivalimistel, euroasjade ajamisel, suhetes Venemaaga jne. Lähtekohaks oli ja vist ka on ikka veel võimatus tõestada maailmale, et pisikesel Eestil on oma pisike eriline ajalugu. Ometi on Lennart Meri tööd Eesti erilisuse tõestamisel aktsepteeritud. Kas ametlik euromälu omaksvõtt katkestab selle järjepidevuse?
Lihula samba viiendaks parameetriks on mainekorraldus. Samba püstitamisele ei eelnenud korralikku selgitustööd, läbimõeldud meediakampaaniat. Embleemilises mõttes puudus sambal legend, mille abil teda seletada, kujutist ja teksti kokku viia. Samuti puudus argumenteeritud kohavalik. Sellega jäeti sammas kaitsetuks. Uus nähtus on kultuuris algul see, millena teda pakutakse, ja alles siis see, millena ta tegelikult omaks võetakse. Antud juhul sisulist pakkumist ei olnud.
Kuues parameeter on paiknemine. Ausammas kui sotsiaalne ja poliitiline märk astub ühendusse oma ümbrusega ja muutub osaks sellest. Kuid ka mõtestab ise oma asupaika. Antud juhul oli samba püstitamine algusest peale provokatiivne. Ausamba paigutamine mälestussamba vastu lõi kohapeal nii (maastiku)arhitektuurilise, kunstilise kui ka ideoloogilise konflikti, mida võib tähistada sõnadega respekti puudumine, taktitus, brutaalsus, maitsetus. Kõige ebaeetilisem on oma ja võõrast kõrvutades vastandada elu ja surm. Selles konfliktis muutus kohe ka samba nägemisviis. Sellest sai meedia ja ka paljude tavaliste inimeste jaoks Lihula SS-lane, ülbe nats, karikatuur.
Samba teisaldamise ainsaks tõsiselt võetavaks põhjuseks olekski olnud see ruumiline konflikt. Samba väärikuse säilitamiseks oleks seda tulnud teha kiiresti ja toimetada ta sobivasse paika. Tekitati aga kaos. Kuid kaos hajub ja veel on võimalik teha vigade parandus. Sammas peab leidma koha ametlikus mälus, siis leidub talle koht ka maa peal. Sest mitteametlikust mälust ta ei kao. Ta on juba mütologiseeritud ja folklooriks muutunud. Teda ei saa unustada ega maha vaikida. Ta jääb eksisteerima inimeste tajus.
Lihula sammas on hetkel meie proovikivi. Proovigem koos mõtelda, milline on samba tähendus omaette võetuna, kuidas see tähendus muutus hauasambaga vastamisi paigutamisel, millisel kujul eksisteerib ta meie ametlikus ja mitteametlikus mälus. Ja millisel kujul ta võiks talletuda. Kas tõesti vaid Lihula sündmusena?
Peeter Torop, professor, Tartu ülikooli semiootikaosakonna juhataja
