TIIT KÄNDLER: Aleksei Turovski pajatatud jutud loomadest looduses ja loomaaias
Sest polegi võimalik tõestada, et ei olda kaamel. Kuna üldjoontes käitutakse ka inimesena kui kaamel. Või kui tahate, siis kui hunt, tuvi, vaal. Toitutakse, suheldakse, sõditakse, seksitakse ja puhatakse sellest kõigest üldjoontes nagu vähemasti teised kõigusoojased, esmajoones muidugi esikloomad.
##Siiani öeldus pole ju midagi uut. Kuid ehkki inimest huvitab muidugi mõista ikka inimene ise (nii nagu kaamelit huvitab ikkagi eelkõige teine kaamel), on ju paljud kogenud seda kummalist tunnet, kui kohatakse looduses mõnd kitse, metssiga, rebast, jänest, kas või konna. Kas ei teki siis vargsi küsimus, et kuidas oleks, kui mina oleksin kitseke, metssiga, rebane? Või näiteks kaamel. Kust on tulnud need ohtrad libahundi- ja libarebasejutud, kui mitte soovist kogeda, mis tunne oleks olla hunt?
Aga olgu. Hundiks ei saa ju ükski inimene. Ja nagu kirjutab Turovski, kui inimene oleks inimesele hunt, siis oleks maailm palju elamisväärsem, sõbralikum paik. Sest hunt hunti ei murra. Üldjuhul. Kuid vahel juhtub sedagi. Ega siis Turovski tekstid pole nõnda üheplaanilised, et ta ka äärmuslikule käitumisele tähelepanu ei juhiks.
200 meetrit kahe tunniga
Teadlase pilgu läbi on loomade käitumisest meil tuntumatest autoritest kirjutanud Konrad Lorenz või siis Mati Kaal ja Raivo Mänd. Aleksei Turovski loomalood on kahtlemata eriilmelised ja mõnusad. Kuigi, jah, need on ju esitatud kuulamiseks, raadiotekstidena. Kes kordki on Turovskiga käinud mõnel loodusmatkal, see teab, et kahetunniline reis temaga võib osutuda vaid kahesaja meetri pikkuseks. Ent ometi on kuulata kui palju - Turovski on kõneleja selle sõna heas tähenduses, ja kui juba selline mees kõneleb, siis kuulub sekka ka paras ports liialdusi ja teine annus lihtsustusi. Raamatus mõjuvad need vahel veidi kohmakana. Nii nagu näiteks väide, et tondisuru nimelist liblikat on vaja "just sellepärast, et tema röövikud söövad maavitsa, ja söövad seda hästi palju". (Koguteoses "Loomade elu" nimetatakse seda elukat tontsuruks - tont teab, mis on õige.) Kuidas sa seda usud või uskumata jätad, kui taga pole pajatusmeistri veenvat häält ja kehakeelt.
Aga ega see paha pole. Annab mõtetele suuna mõlkuda. Nagu väide, et just hirm muudab loomad ohtlikuks. Või tõdemus, et loomadel pole vaba aega. Ja üleüldse aega. See, kõrvale põigates, on sama, mida kinnitab mäluuurija Endel Tulving. Loomadel pole episoodilist mälu, see tähendab, et nad ei seosta asju teatud sündmustega minevikust. Koer teab, kuhu ta kondi mattis, mitte ei mäleta seda.
Ja minevik, olevik, tulevik ehk siis aja tunnetus üldisemalt, mida Tulving nimetab kronesteesiaks, on omane ainult inimesele. Kes sellest hoolimata on suurel määral ka kaamel, nagu seda Turovski värvikalt ja paraja huumoriga seletab.
Loodus - avatud kontor
See paras ports nalja on üks esimesi asju, mis Turovski raamatu nõnda õnnelikult loetavaks teeb. Loomad on truud enamasti selle pärast, et neil pole vaba aega. Loomad võivad näida optimistlikud, romantilised. Mine tea, äkki ongi, kes selle kaameli sisse ikka näeb. Igatahes pole kaamelis peidus veepaake, mida saab janu korral avada. Asi on palju kavalam ja keerulisem.
Turovski "Loomult loom" sobib minu meelest ka käitumise või äri või müügimehe õpikuks. Nende sekka ja isegi peale, mida meil viimastel aastatel tonnide kaupa pähe, selga ja taskusse määritakse. "On väga tähtis, et kõik, kes sind ikka ja jälle pikemalt jälgivad, saaksid aru: sa töötad, sa teed midagi vajalikku, võib-olla arusaamatut, kuid see on kindlasti väga-väga tähtis," kirjutab ta. Ja toob näite, kuidas sellest teadmisest juhindub jänes, kuidas rebane, kuidas must toonekurg. Ja kuidas rott. Kuid sellest maksiimist juhindub ka kõige tavalisem kontorirott. See on avatud kontori poolt peale surutud käitumine, mille tõttu näiteks kirjaklambritest kasutatakse sihtotstarbel igast sajast viis või seitse. Loodus on ju omamoodi avatud kontor ja kontoriinimestel tasub sealt rohkem õppust võtta. Jääb kergemini ellu.
Kahjuks ei pääse siin ka norimisest. Miks pole kirjastus ometi viitsinud varustada seda raamatut registriga? Ka kirjanduse nimestik poleks olnud liiast. See teinuks raamatu hõlpsamini korduvkasutatavaks. Seda enam, et eesti keeles populaarteaduslikku raamatut just liiga palju ei kirjutata.
Tuleb sulle külla näiteks sipelgas. Tahaks teada, mida tema kohta on kostnud Turovski. Pagan võtaks, kus see küll oli? Jõuad ikka ja jälle kaamelini. Ometi oli ju midagi sipelgast! Noh, ja selle peale, kui üles leiad, on sipelgas läinud. Võib-olla külla kaamelile.
Turovski jõuab lõpuks välja ka geneetiliselt muundatud organismide ja kloonimiseni. Kuid just tema omalaadne kogemus, mis saadud, jälgides loomi nii looduses kui loomaaias, teeb raamatu nõnda ainulaadseks. Ja provintslik pole see teos ka. Mida iseloomustab Turovski loomanäidete peal: provintslikkus on see, kui projekti kõik keerulised osad viiakse ellu, ent ometi ei saavutata terviklikku lahendust. "Loomult loom" on tervik, selline hea tervik, mida võib alati täiendada.
