Energiaallikat vaid 80 aastaks
Eestimaa Looduse Fondi juht Toomas Trapido leiab, et ka Eesti riigil võiks olla oma selge nägemus stsenaariumist, mis läheks käiku olukorras, kus nafta on maailmast kadunud.
“Vastutustundetu oleks lihtsalt maailmamajandusega kaasa sammuda,” ütleb Trapido. “Kui läänemaailmas puhkeks kaos, kas me siis sammume sellega lihtsalt kaasa? Meil peavad ikka olema oma stsenaariumid erinevate eluvaldkondade jaoks. Iga riigiasutus, organisatsioon ja ettevõte võiks läbi teha mõtteharjutuse teemal, kuidas mõjutab meid toornafta hinna kahe- ja neljakordne kallinemine. Sealjuures võtta arvesse otsene kütusetarbimine, aga ka kaudsed mõjud naftaga seotud toodete ja teenuste kallinemise kaudu.”
Trapido nendib, et tegelikult ei oska ilmselt keegi praegu veel ettegi kujutada, mismoodi hakkaks asjad maailmas välja nägema, kui nafta kasutuselt kaob.
Transport kallimaks
“Oleks ju huvitav välja arvutada, kui palju kallineks näiteks ajalehe hind, kui nafta kallineb neli korda, kuid samas pole praegu võimalik ette näha, kas see üldse ajalehe hinda võiks mõjutada,” seletab Trapido. “Rusikareegliks on, et transport ja kõik transpordist sõltuv kallineb oluliselt. Kuna enamik eluvaldkondi täna-
päeval on kaubavedudest vägagi sõltuvad, siis on eeldada üle-üldist hindade tõusu. Ka intensiivpõllundus kulutab suurel hulgal naftat nii maaharimise, väetiste tootmise kui transpordi faasis. Seega kallinevad kindlasti sel moel toodetud toiduained. Mahedam kraam ei pruugi samas taktis kallineda ning inimtöö võib paljudel juhtudel muutuda odavamaks kui masinad.”
Trapido arvab, et veel on võimalik pehme üleminek naftavabale maailmale, kuid see sõltub poliitilistest otsustest ja soovist probleemi tunnistada.
“Võitlus naftavarude pärast juba käib. Ja Iraagi sõja kaudu osaleb selles ka Eesti,” märgib Trapido. “Üleilmset katastroofi ilmselt ei toimu, lihtsalt pinged süvenevad. Teisalt tõstavad pead organiseeritud liikumised, näiteks Maailma Sotsiaalfoorum, kes juba proovivad mõistlikumat maailmakorraldust alt üles ehitada.”
Tehnikaülikooli keemiainstituudi professor Mati Karelson ütleb, et USA Battelle Institute ennustab olulisi struktuurimuutusi energiatootmises juba 2010. aastaks.
“Peaaegu kõik uurijad on nõus, et 21. sajandil puutume kokku rea seninägematute probleemidega,” lisab Karelson. “Kriitilistes situatsioonides, näiteks 20. sajandi suurte sõdade ajal, ühiskond mobiliseerub ning tehnoloogiaareng kiireneb mitmekordselt. Optimistlikumad futuruloogid loodavadki ennekõike sellele.”
Karelsoni sõnul tuleks järgmise suure energiaallikana arvesse looduslik gaas, mida jätkuks praeguse tarbimise juures 80 aastaks. Mis tähendaks ka Venemaa suurenevat tähtsust energiatarnijana, sest seal ja SRÜ riikides asub ligi kolmandik maagaasi varudest.
“Viimased pool sajandit on tulutult püütud luua juhitaval termotuumasünteesil põhinevat energeetikat,” lisab Karelson. “Probleemi lahendamisel oleks inimkonnal väga pikka aega kasutada praktiliselt piiramatud energiaressursid. Projekti kogumaksumuseks on seni hinnatud 10 miljardit dollarit, kuid realistlikumad hinnangud loodavad esimese sellises süsteemis töötava seadme töökorda seada 2030. aastaks. Tõsised probleemid tekivad naftavarude kahanemisel keemiatööstuses. Isegi looduslikule gaasile üleminek nõuab suuri tehnoloogilisi ümberkorraldusi, mis võivad maksma minna sadu miljardeid dollareid, rääkimata üleminekust taastuvale toorainele. Üldjuhul on tehnoloogilised lahendused nende massilisest rakendamisest tööstuses 10-30 aastat ees, kuid hetkel pole ühest kompleksset lahendust nafta alternatiivile. Eestil läheb hästi, kui meid kaasatakse suhteliselt valutult tehnoloogiliste ümberkorralduste protsessi, mida ei juhtu aga omapoolse panuseta. Oluline oleks võita võtmepositsioon kas või mingis kitsas valdkonnas uue energeetika või uue keemiatööstuse alal.”
Majandusministeeriumi kü-tuse ja energiaturu talituse juhataja Frank Õim nendib, et üsna peatselt seisab inimkond ilmselt küsimuse ees, kas kasutada taastuvenergiat või energiat üldse mitte kasutada.
Maksimaalne energiasääst
“Võrreldes näiteks IT-ga, on energeetikaalane innovatsioon täna maailmas alles algstaadiumis, praegused nafta hinnad annavad sellele aga tõsiselt hoogu juurde,” sõnab Õim. “Peamine tulevikusuund on energia tootmisvõimaluste otsimise asemel hoopis maksimaalne energiasääst ja hajutatud taastuv-
energial põhinev mikroenergeetika – näiteks vesinikuenergeetika. Transpordisektoris aga esmalt hübriidajamiga sõidukid ja seejärel vesinik.”
Keskkonnaminister Villu Reiljan nendib, et Eesti võimalused kõrgetasemelise teaduse tegemiseks on piiratud, mistõttu tõsiselt alternatiivkütuse võimalustega riigis ei tegeleta.
“Küll aga hoiame silma peal maailmas toimuval,” lisab Reiljan. “Sinnamaani, et kõik naftavarud end ammendaksid, läheb aega aga veel aastakümneid.”
Roheline mõtleja Marek Strandberg ütleb, et tänaste tarbimismahtude puhul jätkub nafta teadaolevaid reserve maailmas veel maksimaalselt 40 aastaks. Seda eeldusel, et nafta tarbimine oluliselt ei suurene. Strandberg lisab, et maailmas on tegelikult nii söe- kui põlevkivivarusid piisavas koguses, kuid nende muutmine vajalikuks hulgaks vedelkütusteks tooks kaasa olulised keskkonnamõjud – peaasjalikult seotult näiteks põhjavete kadumisega. Sama, mida täna saab juba näha Kirde-Eestis.
“Naftavarude lõppemine ei peaks meid väga häirima, kui suudaksime järgmise kümnendi jooksul säästlikuma ühiskonna ja majanduse jaoks vajalikud tehnoloogiad juurutada või vajadusel need luua,” märgib Strandberg. “Kuid see on ühiskondliku ja poliitilise tahte küsimus. Island näiteks on teinud valiku fossiilküttevaba ühiskonna loomiseks ning nemad on valinud vesinikuenergeetika tee. Kurtmine selle üle, et oleme vaesed ja ei saa seda endale lubada, oleks kohatu, kuna see valik tähendakski ühiskonna õpetamist kannatustes. Arukad suudavad seda ennetada.”
Naftajärgne maailm kolib kosmosesse
Kirjanik Indrek Hargla sõnul saab ulmekirjandust jälgides üsna kiirelt selgeks, et naftajärgses maailmas nähakse reeglina vaid kaost ja segadust, ning sellest pääsemiseks kolitakse kosmosesse elama.
“Seda, mis juhtub, kui ressursid hakkavad otsa saama, on üpris lihtne ette kujutada,” ütleb Hargla. “Seepärast ongi paljud kirjanikud üritanud pakkuda pigem alternatiiv-visioone uute energiaallikate kasutuselevõtust. Eestimaistest meenub näiteks Siim Veskimehe “Kuu ordu”, tuntumatest väljamaistest inglane Peter F. Hamilton. Tsehhi kirjaniku Ondrej Neffi ka eesti keeles ilmunud jutus “Raskused elektriga” kaob aga maailmast elekter, tulemuseks on kaos ja vägivald. Kahjuks ei ole ulmekirjanduses selliseid näiteid, millest täna inimestel reaalselt kasu võiks olla, sest raamatud ei pretendeeri ju tõsiteaduslikkusele ja pigem on need lihtsalt kirjanike katsetused luua oma maailm, kus inimesed kasutavad tuumaenergiat ja autod sõidavad päikesepatareidega või kolitakse maa pealt lihtsalt minema.
Ulmekirjandus ei näe Maa tulevikku juba pikemat aega kuigi rõõmsates värvides. Kasutatakse palju teadlaste hoiatusi masendavatest tulevikupiltidest, mis meid ees ootavad, kui loodusressursside ja kogu looduskeskkonna ohjeldamatu hävitamine jätkub. Kohtame visoone sellest, kuidas on üle mindud uutele energialiikidele, juurutatud mahedamaid tehnoloogiaid.
Aga väga palju tuleb ette kirjeldusi, kus Maa on sootuks hävinud ja inimkonna riismed lahkunud kosmoseavarusse.
Väga palju on romaane ja filme katastroofijärgsest maailmast, kus tehnoloogia ja teadmised on hävinud ning inimkond on tagasi langenud kaosesse. Kirjandus tegeleb aga eelkõige inimesega, mitte teadus-tehnilise prognoosi ega ühiskonnauuringutega.
Kirjanikud tahavad näidata, et ka katastroofijärgses anarhilises kaosemaailmas tahab inimene püüelda korra poole, üldinimlike, tunnetel põhinevate väärtuste taastamise ja väärtustamise poole.
