KALEV KATUS: Kui Eestis sündimus ei tõuse, siis me rahvana kaome
ÜRO tuli aastal 1999 välja tumeda prognoosiga, kus ennustas, et aastaks 2050 langeb Eesti rahvaarv 46,1% võrra, nii et lähema poolsajandi pärast elab siin vaid 700 tuhat inimest. Professor Kalev Katus, kui reaalne on, et selline prognoos täitub?
ÜRO on rahvastikuprognoose teinud juba 50 aastat. Ja tagantjärele vaadates on näha, et nende prognooside veaprotsent pole ületanud viit pügalat – nii et ÜRO ennustused on seni olnud üsna täpsed. Kui sündimuse tõus ei ületa Eestis lähiajal 20 protsenti, siis on see prognoos üsna õige.
Nii et on täiesti reaalne, et aastal 2050 elab Eestis vaid 700-750 tuhat inimest?
Arvan, et Eesti – nii nagu ka teised Euroopa riigid – ei saa omale lubada sellise rahvaarvu vähenemisega kaasuvat rahvastiku vanuskoostist. Seetõttu oletan, et riik ja rahvas võtab tervikuna midagi olulist ette ja seetõttu see arv nii väikeseks ei jää.
Mida selleks siis ette võtta saab?
Euroopas püüeldakse juba 20 aastat selle poole, et kõigi tähtsate riiklike otsuste puhul võetaks arvesse, milline on nende mõju rahva arengule. Et kõik olulised otsused – eelarve, teedeehitus, meditsiinikorraldus, hariduskorraldus ja majanduse arengusuunad – ei lähtuks mitte niivõrd raha vaatenurgast, kuivõrd rahvastiku arengu seisukohast.
Praegu sünnib Eestis naise kohta ligikaudu 1,3 last, selleks, et rahvaarv ei väheneks, oleks aga vaja vähemalt 2,1 last naise kohta. Millal, kui üldse jõuab Eestis sündimus taastetasemele?
Meil ei ole ju valikut. Kui ei jõua, siis me kaome. Sedasama võib öelda kõikide Euroopa rahvaste kohta. Paraku on avaldatud kartust, et sündimus ei jõua mitte kõigis Euroopa riikides taastetasemele.
Üks on selge – tagantjärele sünnitada ei saa. Sünnivad ikkagi imikud ja beebid, kelle vanus on 0, mitte aga 5- ja 7-aastased lapsed. See tähendab, et väikesed põlvkonnad – kui näiteks 80ndate lõpul sündis Eestis aastas ligi 25 tuhat last, siis nüüd vaid 13 tuhat – on tõsiasi, mida muuta ei saa. Kui praegused väikesed põlvkonnad jõuavad sünnitusikka – ehk siis umbes aastal 2020 – ja kui nende sündimuskäitumine on sama mis praegustel noortel, siis ei sünni aastas enam mitte 13 tuhat, vaid kõigest 6000 last! See on murekoht.
Meil on kümmekond aastat aega, tagamaks, et praeguste väikesearvuliste põlvkondade sündimus tõuseks taastetasemele. Siis säilib praegune sündide arv ka 20 aasta pärast. Kui me seda ei suuda, siis algab teine hüpe lastearvu vähenemise suunas umbes kümne aasta pärast.
Uuringud näitavad samas, et Eestis on Euroopa riikide seas ühed suuremad käärid soovitava laste arvu ja tegeliku sündide arvu vahel. Keskmiselt soovib Eesti naine 2,4 last, aga sünnib vaid 1,3. Näiteks Rootsis soovib naine keskmiselt samuti 2,4 last ja sünnib 1,7. Miks see nii on?
Üks põhjus on lihtsalt see, et keskmine sünnitusiga Eestis praegu tõuseb. Kui naine soovib saada kolme last, ei pea ta alustama 20-aastaselt, vaid võib alustada ka 30-selt. Peagi hakkavad aga need, kes on lastesaamist seni edasi lükanud, sünnitama ning toimub kerge iibe tõus.
Aga osalt on asi muidugi kinni üldistes hoiakutes. Inimesed, kellest sõltub tänane sündide arv, kuuluvad seitsmekümnendate põlvkonda. Ja näib, et see põlvkond on hoopis teistsugune kui varasemad.
Sellesse põlvkonda kuuluvad inimesed on ääretult erinevad – üheski varasemas põlvkonnas pole olnud nii suuri isikutevahelisi erinevusi. Sinna kuulub väga palju asjalikke ja heas mõttes edukaid inimesi, aga ka kõige suurem protsent ühiskonna heidikuid.
Oletan, et nende inimeste kujunemisel mängis suurt rolli stagnatsiooniaega jäänud lapsepõlv ja kooliaeg – nad nägid juba lapseeas suurt lõhet tegelikkuse ja ametliku jutu vahel – õppides juba maast-madalast, et ühiskonna peale loota ei saa, see kõik on üks suur bluff. Ja nii muutus üks osa sellest põlvkonnast väga küüniliseks – küünilisemaks kui Eestis iial mõni põlvkond varem on olnud.
On näha, et Eesti rahvastik vananeb. Kui praegu on Eestis enam kui 60 aastat vana vaid iga viies inimene, siis aastal 2050 juba üle kolmandiku – 38%. Kas võib eeldada, et eakad hakkavad väga tugevalt poliitikat mõjutama, nii et see muutub väga pensionärikeskseks?
See on õige, et poliitikat hakkab Eestis ja Euroopas kujundama eakas inimene. Eakad tulevad võimule väga jõuliselt. Aga küsimus on selles, millise programmi, vaate või hoiakutega nad tulevad. Must stsenaarium on see, kui eakad on enesekesksed – nn kolmas earühm tegelikult ei integreeru ühiskonda ja talle ei lähe miski peale iseenda korda. Nendel rahvastel, kus nii juhtub, läheb sellel sajandil halvasti.
Aga kui nad ei ole enesekesksed – siis selles vanuses inimestel puudub halvas mõttes karjääripüüdlus, kogemuste najal oskavad nad asju terviklikult vaadata. Noor inimene vanast aru ei saa, sest ta pole ise kunagi vana olnud, aga vana inimene võib noorest aru saada, sest ta on ka kunagi olnud noor. Kui eakad tulevad võimule positiivse programmiga, siis see tähendab, et nad suudavad teisi mõista, mõelda rahva tuleviku peale. Muuseas – pensionärid väärtustavad reeglina ka lapsi rohkem kui nooremad inimesed.
Tähtis on, et põlvkondade vahel oleks seos – et noored ja vanad ei vastanduks üksteisele, vaid leiaksid ühisosa. Rahvastikuteadlastele on see kuum teema – otsida eri riikides vastust küsimusele, kas eksisteerib oht, et üks põlvkond vastandub teisele, või on alust loota, kujuneb põlvkondadevaheline sidusus.
Ning kas kolmandasse ikka jõudnud põlvkond suudab tunnetada ühiskonda tervikuna või on enesekeskne.
Milline stsenaarium võib käivituda Eestis – kas eakad ja noored vastanduvad või leitakse ühisosa?
See uuring just praegu käib. Aga teisalt tundub tõesti, et oma mina vaatamine on seni olnud liiga tugev. Seda kas või parteide ja kohalike omavalitsuste tasandil – kõik mõtlevad liialt vaid iseenda peale. Loodan, et tulevikus tehakse poliitikat selliselt, et see võimalikult paljudele sobiks ning võimalikult väheste inimeste huve riivaks. Rahva järjepidevus kindlustub vaid siis, kui põlvkonnad ei vastandu, vaid täiendavad üksteist.
Kui näiteks mõnes firmas või kollektiivis inimesed üksteisele vastanduvad – siis selle tulemus on sageli pankrot. See on meie rahva tuleviku kõige suurem oht.
Mis võib siis juhtuda ühiskonnas, kus üle kolmandiku elanikest on üle 60 ning põlvkonnad vastanduvad üksteisele?
Selle peale ei taha väga mõeldagi. Eks siis juhtub nii, et ühed ütlevad: noortele kõik teed vabaks! Ja teised panevad rõhku ainult pensionidele. See ühiskond läheb lõhki. Aga keskne pole mitte pensionisüsteemi, vaid mentaliteedi muutus. Varem, 200 aasta eest elasid väga vähesed inimesed eakaks. Ja eakatel oli tavaliselt tervis kehv. Neid austati, öeldi, et las nad peavad vanaduspõlve, ärgu tehku midagi.
Kui eakad moodustasid ühiskonnas vaid 2-3%, siis nende ülalpidamine polnud probleem. See vana mentaliteet – et teatud ikka jõudnud inimestele öeldakse, et mine pensionile, ära enam noori sega – on ka praegusesse aega kaasa tulnud.
Aga selline lähenemine ei sobi enam ühiskonda, kus kolmandik inimestest on pensioniealised.
Ühiskonnas on täiesti potentsiaal olemas, et eakad ei jää ülejäänud ühiskonnale ega majandusele koormaks. Seejuures paljud pensioniikka jõudnud inimesed ei ole kojujäämisest sugugi vaimustuses.
ÜRO pakub samas ka teist lahendust, öeldes, et kui rahvaarv väheneb ja pensionide maksmine hakkab üle jõu käima, siis võiks sisse tuua võõrtööjõudu. Aastaks 2050 tuleks selleks Euroopasse tuua 50-75 miljonit immigranti. Kas see aitaks?
Sellest pole abi. Millise sotsiaalse rühma seas on Euroopa Liidus suurim töötus? See on immigrantide teine põlvkond. Euroopa teadvustab praegu endale, et kui võõrtöötajate esimene põlvkond reeglina töötab, siis teine põlvkond elab rohkem sotsiaaltoetuste abil.
Eesti on hea näide. Miks on Eestis praegu Euroopa kõige kiirem rahvastiku vananemine? Ainult sellepärast, et 90-ndatel aastatel jõudis pensionikka suur sisserändajate põlvkond. Nad tulid siia noorelt, 20-aastaselt, aitasid Eestil rahvastiku vananemist kunstlikult tagasi hoida – aga nüüd teeme kiirelt läbi protsessi, mis teistel kulges hoopis sujuvamalt.
Immigratsioon võib lahendada teatud firma probleemid. Ja see ettevõte tõesti ei peagi näiteks keevitajaid koolitama – toob sisse täiskasvanud inimese, kellel on juba oskused olemas, ja maksab talle ka vähem palka. See lahendab selle firma jaoks kasumi küsimused, aga ühiskonna jaoks pikas perspektiivis ei lahenda see midagi.
Ehk on sisserännanute teise põlvkonna suure tööpuuduse taga ühiskondade suutmatus neid integreerida?
Euroopas usuti 70-ndate aastate alguseni, et immigratsioonist on kasu – siis selgus aga, et sotsiaalsed kulud ületavad majandusliku tulu. Seejuures majanduslik tulu on reeglina firma tasemel, aga sotsiaalset kulu peab kandma terve ühiskond. Riigile tervikuna annab ränne puhtmajanduslikult kahjumit, mitte kasumit.
Ja kujutame ette kultuuriliselt: kui me tahame arendada ja säilitada setude või saarlaste kultuuri, siis kas türklane või hiinlane ikka saab aidata seda hoida?
Sellal kui Eestis ja kogu Euroopas rahvaarv väheneb, on mujal maailmas – Aafrikas ja Aasias – näha selle kiiret kasvu. Minutis sünnib maailma 144 last. Millal peatub maailmas rahvaarvu kiire kasv?
Suurim juurdekasvuaasta on juba seljataga. Kasv pidurdub umbes aastaks 2060, kui jõutakse 9 miljardi piirile.
Tolleks ajaks asendub ka arengumaades praegune rahvastiku taastetüüp – kõrge sündimus ja suremus, sünnib palju lapsi, ent nad surevad juba väiksena – uue taastetüübiga, mis tähendab kõrget eluiga ja vähest sündimust.
Näiteks Hiina arvestab suure rahvaarvu langusega juba aastal 2030. Ja pole vahet, kas rahvaarv on üks miljon või üks miljard – rahvastiku vähenemise ja vananemisega kaasnevad probleemid on samad. Euroopa rikkamaid maid on Island, kus on vaid 300 tuhat elanikku. Ja tähtis pole mitte niivõrd see, kas meid on 1,4 miljonit või 700 tuhat, vaid see, et rahvastiku struktuur oleks paigas ning põlvkondade vahel oleks sidusus, mitte vaen.
