Jaan Skandaal Toots

Jaan Tootsi hääl telefonis ei ole just eriti optimistlik, kui ta intervjuust ära ütleb: “Oh, laske ometi inimesel olla ja puhata…” Ja miks me ei peaks laskma? Muidugi laseme! Seda enam, et Toots aastakümneid tugeva töörügajana tuntud on. Järgnevat CV-d vaadates ei teki kahtlustki, et selline töö inimese ära võib väsitada.

Kuni 1981 – töötas autoinspektsioonis

TPI majandusinseneri diplomiga Jaan Toots on lõpetanud ehituse ökonoomika ja organiseerimise eriala. Autoinspektsioonis töötamise ajast mäletab Kersti Toots (Jaanist 10 aastat noorem naine, kes siis veel Toots ei olnud) paarikese esimest tõsisemat riidu: “Jaan lubas mulle, et helistab. Kuna ta on sõnapidaja, siis ootasin ja närveerisin telefoni juures. Ma ei saanud öö otsa magada. Hommikul enne kooliminekut helistasin Jaanile ja sõimasin ta toorelt läbi. Jaan viskas toru hargile. Koolis hakkas mul süda hirmsasti valutama, teesklesin, et olen haige, läksin koju, vahetasin riided ja seadsin sammud Jaani töökohta autoinspektsiooni. Vabandasin siiralt. Jaan ütles, et ta poleks mulle tükil ajal helistanud, sest ta oli tööl ja ei saanud minuga ühendust võtta.”

1981 – tööl miilitsas eri ameteis

1981 – ENSV Siseministeeriumi riikliku autoinspektsiooni jälitusjaoskonna inspektor

1981 – ENSV Siseministeeriumi riikliku autoinspektsiooni organiseerimis-analüüsi jaoskonna autoinspektor

1982 – ENSV Siseministeeriumi eskordirühma komandör

1986 – ENSV Siseministeeriumi riikliku autoinspektsiooni liikluspatrullteenistuse erirühma komandör

1987 – ENSV Siseministeeriumi ametkonnavälise valvevalitsuse miilitsa eripataljoni komandör

See oli hirmus nõukogude aeg. Peretraditsioonide tuline pooldaja Jaan oli jõulude ajal alati kui süte peal. Koju kuuske tuua ei julgenud, sokutas siis selle vanemate juurde ja käis seal haljast puud kaemas. “Olin tollal siseministeeriumi süsteemis ja kui kodus oleks kuusk avastatud, oleks mind kohe vallandatud – sellepärast sõitsimegi vanemate juurde. Mäletan, et kuuske pidi öösel ja pimedas tooma... Tehti ju suisa reide, et kuhu nii hilja sõidad ja mis sul autos on?”

1990 mai – tõelise karjääri algus

Siit algab aeg, mil Jaan saab oma võimeid ja andeid tõeliselt proovile panna. Nii ammu oli ta seda igatsenud… Lõpuks, tänu taevale, tuli Edgar Savisaarel (toonane Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe asetäitjana) pähe, et Eesti NSV Siseministeeriumi alla on hädasti vaja eriteenistust (praegune julgestuspolitsei). Loojaks oli Savisaare palvel Jaan Toots. Eriteenistuse ülesandeks oli ülemnõukogu esimehe ja ministrite nõukogu esimehe ihukaitse, külaliste kaitse ning valitsuse ja selle allasutuste valve. Peale Tootsi valvasid Savisaare seljatagust Kalle Klandorf ja Veiko Kulla. Hellitavalt kutsuti neid Savisaare “gorilladeks”.

1991. aastal avalikustas ajakirjanik Toomas Sildam, et Edgar Savisaar on andnud Tootsi juhitavale eriteenistusele õiguse täita luure ja vastuluure ülesandeid. Asjaomase dokumendi originaal pole säilinud, selle sisu ei teadnud isegi toonane siseminister Olev Laanjärv. Kui aga teada sai, muutus kurjaks. Aga mis sa sŠarmantse Tootsiga ikka pikalt kurjustad. “Me saime tõepoolest normaalselt läbi, vaatamata 1991. aastal tekkinud arusaamatusele,” rääkis Laanjärv 1999. aastal.

Esimene oht riigitööst ilma jääda

Ööl vastu 1. juunit 1992 peksti Harjumaal Assakul kaks ärimeest läbi. Peksjatena kahtlustati eriteenistust. Nn operatsiooni oli juhtinud Veiko Kulla. Eriteenistust kahtlustati ka väljapressimistes ja Ukraina aktsiaseltsilt 45 tonni terase varastamises. Toonane valitsuskomisjon tegi ettepaneku algatada kriminaalasjad ka Jaan Tootsi ja Kalle Klandorfi vastu ning mõlemad mehed riigiteenistusest vabastada. Kuid seda arvamust ei arvestatud. 1997. aasta aprillis lõpetas kaitsepolitsei seoses tõendamatusega juhtumi uurimise. Nelja ja poole aasta jooksul polnud keskuurimisbüroo ega kaitsepolitsei esitanud ühelegi eriteenistuse endisele töötajale süüdistust.

Eriteenistuse ülemusena töötas Toots kuni 1993. aastani.

1993 juuli – liikluspolitsei büroo direktor.

1994 aprill – politseiameti peadirektori esimene asetäitja

Tootsi eestvõttel ostetakse politseinikele 100 Suzuki Vitara džiipi. 75 neist läks Tootsi sõnul maakondadesse ja sealsed juhid pidid autodega väga rahul olema. Pärast Suzuki tehingu sõlmimist organiseeris Toots endale, eraturvafirma juhile Urmas Sõõrumaale ja politseijuhile Uno Ellenile riigi kulul kingituseks raske töö eest reisi Jaapanisse.

Postimees kirjutab veel, et Toots ja teine politseijuhi asetäitja Ain Seppik olid välja mõelnud huvitava palgaskeemi, kus hundid oleksid rahul ja lambad terved. Nimelt määras politseijuht Ellenile palga toonane siseminister Heiki Arike, suuruseks 5000 krooni. Ellen omakorda aga kirjutas Tootsi ja Seppiku palganumbriks 10 000 krooni. Mõte seisnes selles, et nii Toots kui ka Seppik loovutaksid iga kuu oma palgast kumbki 2000 krooni Ellenile – nii saaksid kõik rahuldavat palka. Toots lükkab selle ümber: “See on jama!” Ja lisab, et tema palgaks oli 10 000 krooni kätte.

Ellen ja Seppik lahkusid politseist 1994. aasta detsembris omal soovil. Põnev palgaskeem poleks välja tulnudki, kui samasugust asja poleks pakutud uuele politseijuhile Herman Simmile.

Lisaks Suzuki-džiipidele ostis politseiamet Tootsi eestvedamisel 37 000 dollari eest ka luksusliku väikebussi Chevy Van. Uus politseijuht Simm kritiseerib väikebussi ostu, nimetades seda politseivaenulikuks majandustegevuseks. Simm lubab bussi maha müüa ja sellest saadava rahaga politseinikele kuulivestid osta. Selleni Simm ei jõudnud, enne sai ametist priiks.

1995 jaanuar – reservis

1995. aasta jaanuaris vabastab siseminister Kaido Kama Tootsi ametist “seoses tema ametikoha koondamisega”.

1995 kevad – Savisaar toob Tootsi riigiametisse tagasi

27. aprillil kutsub politseijuht Simm uue siseministri Edgar Savisaare ettepanekul Tootsi ametisse tagasi. Seppiku ja Sõõrumaa kutsub Savisaar enda nõunikeks. Peagi toimub vangerdus – Tootsist saab siseministeeriumi kantsler, Seppikust politseijuht.

Toots ei suuda taas kord taltsutada oma kirge autode vastu. Tema juhitav komisjon teatab, et politsei saab oma käsutusse 90 Volkswagenit, 50 Opelit ning 50 Mazdat. Paksu verd tekitab see, et Tootsi juhitud komisjon teeb ühele riigihankes osalejale erandi – Mazda võib oma 50 autot politseile üle anda kaks kuud hiljem kui teised. Soodustuste loomist Mazdale põhjendatakse sellega, et Esma Auto pakkus välja uhiuue Mazda 626 versiooni, mis Eestisse jõuaks pisut hiljem, kui tähtaeg ette näeb.

1997 – mitu skandaali korraga

Hoopis suurema skandaali tõmbab Toots endale kaela Peugeot 205-ga. Nimelt selgub, et vähemalt viimased kolm aastat kasutab kantsler Toots just seda liikluspolitseile kuuluvat masinat oma naise ja laste, tütre Kerli, poegade Erhardi ja Rihardi sõidutamiseks. Ja autot juhib liikluspolitsei vaneminspektor, kellele Toots korraldas igakuise 3900-kroonise lisaraha maksmise – seda riigi kulul.

Lisaks taunib riigikontroll ka seda, et politseiameti eelarvest on muretsetud siseministeeriumile korralik autopark: juba eelnimetatud Chevy Van, 465 000 krooni maksev automaatkastiga luksusmaastur Nissan Pathfinder, neli Opel Vectrat, VAZ-21053, Mazda 626, kaks Toyota Carinat, Honda Civic, Honda Accord ja Volkswagen Polo.

1997 aprill – valitsus vabastab Tootsi ametist vääritu teo eest

Valitsuse korralduses öeldakse: “Kantsler Jaan Tootsi otsesel initsiatiivil ja teadmisel on pikema aja jooksul toimunud politseiametniku ebaseaduslik rakendamine Jaan Tootsi autojuhina ja autode hooldajana ning autojuhile mitteõiguspäraselt kõrgendatud ametipalga maksmine, samuti ametiautode mittesihtotstarbeline kasutamine, millega Jaan Toots pani toime kõrgemat riigiametnikku ja valitsusasutust diskrediteeriva vääritu teo.”

Toots kaebab valitsuse kohtusse ja teatab, et soovib asuda tööle politseiameti peainspektorina. Toots võidab, hüvitiseks saab umbes 60 000 krooni.

1997 mai – kaks päeva politseiameti peainspektor

Ei saa me läbi Tootsita… Siseminister Robert Lepikson nimetab Tootsi politsei peainspektoriks. Lepikson selgitab televisioonis, et Tootsi määramise taga oli politseiameti peadirektor Ain Seppik, keda Lepikson siseministrina usaldas.

Kaks päeva hiljem tühistab Lepikson käskkirja, milles Toots peainspektoriks määratakse. Põhjenduseks ütleb Lepikson, et tegi otsuse kiirustades ja et tegelikult ei saa ikka politseisse tööle võtta inimest, kes on äsja vallandatud vääritu teo eest.

Toots kaebab ka Lepiksoni kohtusse.

1997 august – vorst vorsti vastu

Tuleb välja, et kantsleri ametiajal polnud Toots vana heategijat Savisaart unustanud. Toots oli Savisaarele välja andnud operatiivkaardi, mis võimaldab piiramatult kihutada ja politsei korraldustele mitte alluda. Jumal teab, miks Savisaarel seda kaarti nii hädasti vaja oli. Igal juhul korjatakse see nüüd Savisaare käest ära.

1997 november – Toots saab õiguse Lepiksoni üle

Kohus tunnistab täielikult seadusvastaseks Lepiksoni käskkirja, kus tühistati Tootsi peainspektoriks määramine. Loodetud 70 000-kroonisest koondamistasust jääb aga Toots ilma. Lepiksoni korraldusel teeb politseijuht Harry Tuul 1998. aasta jaanuaris Tootsile ettepaneku hakata Ida-Viru prefektiks. “Pakkumisest minna Ida-Virumaale loobus Toots kohe,” rääkis Tuul. “Küll oli ta aga nõus hakkama Tallinna prefektiks, kuid see ametikoht on teatavasti juba kinni.”

1997–1999 – Hansatee sisejärelevalve direktor.

1999 mai – Tootsi karjäär sadamas

Tallinna Sadama juht Enn Sarap saab tööst lahti, teede- ja sideminister Toivo Jürgenson tõstab Sadama ajutiseks juhiks Tootsi. Postimees kirjutab: “Juhtimise voli jääb Tootsile seniks, kuni Tallinna Sadam saab endale avaliku konkursi abil uue juhatuse esimehe. Kuid koha Eesti ühe suurema ja kasumlikuma ettevõtte tipus on mees enesele kindlustanud. “Mind on nimetatud kolmeks aastaks juhatuse liikmeks ning seejärel nimetas nõukogu mind juhatuse aseesimeheks,” ütles Toots. Tema sõnul lubab tööleping jätkata tal Tallinna Sadama juhatuse aseesimehena ka pärast seda, kui uus esimees on konkursiga valitud.”

Toots saab ametiautoks kuni 500 000 krooni maksva Volvo S80. Oma nõunikuks kutsub ta KGB taustaga Pearn Härma, kelle otsesteks ülesanneteks on olnud EKP Keskkomitee juhtide Johannes Käbini, Karl Vaino ja Vaino Väljase saatmine. Sadama esimeheks valitakse Riho Rasmann.

2003 detsember – Toots lahkub sadamast

Sadama nõukogu heidab sadama juhtidele ette liigset laristamist – riigiettevõttele on liisitud luksuskaater Carver 570 Voyager Pilothouse, mille liisingumakseks kulub 160 000 krooni kuus. Lisaks ei mõista nõukogu, miks söeterminali ehitus 50 miljoni krooni võrra kavandatust kallimaks läks. Toots lahkub sadamast omal soovil, saab kompensatsiooniks kuue kuu palga ehk ligi pool miljonit krooni.

2004 jaanuar – Toots Worldwide Investi nõukogus

Uue töökoha muudab pikantseks see, et sellesama Worldwide Investi tütarfirma Coal Terminal tegeleb söeterminali ehitamisega, mis müstilisel kombel läheb 50 miljoni krooni võrra rohkem maksma kui algselt plaanitud.

Jaan teenib nüüd kaks korda rohkem kui Tallinna Sadamas, ehk umbes 160 000 krooni kuus. Ta sõidab presidendi vastuvõtule firmale kuuluva luksusauto Bentleyga, auto hinnaks pakutakse ligi viis miljonit Eesti krooni. Lõpuks saab normaalset elu elada! “Kui Jaan riigitööl oli, sain ma endale väga vähe lubada,” pihib Kersti Toots Kroonikas. “Vahel head sõbrannad isegi laenasid mulle üht-teist selga… Nüüd on Jaan eraettevõtja ja ma saan endale rohkem lubada.”

Kui Kerstikesel meel väga kurvaks läheb, siis teeb ta endale lohutuskingituse. Ja miks ei või tuju kurvaks minna, kui habras naisterahvas üksipäini terve Lollidemaal asuva villa peab korda kraamima?! “Jaan ütles mulle kohe alguses, et tema majapidamistöid vihkab ja neid hakkan tegema mina,” ütleb Kersti.

2004 november – Tootsi lindiskandaal.

Allikad: Eesti Päevaleht, Sõnumileht, Postimees, BNS, Eesti Ekspress, Kroonika, Rahva Hääl, Luup, Pühapäevaleht, Eesti Sõnumid.