Moderna Museet upub radikaalsesse mudasse
Juba üle viieteistkümne aasta kummitab ja häirib Sidén rahumeelsete ja pahaaimamatute rootslaste argiseid toimetusi oma fiktiivse tegelaskujuga, kelleks on Mudakuninganna. Iseenesest polekski sellest teab mis lugu; häda algab aga sellest, et see tegelane on täiesti reaalne. Linna peamistest purskkaevudest, avalikest käimlatest, prügiurnidest ja kanalisatsiooniluukide alt ilmub päikeselisse kodanlikku idülli aeg-ajalt mudaga kaetud alasti naisolevus – tumm, mõistmatu ja ennustamatu loom. Pidulikel vastuvõttudel, näituste avamistel, kosmeetikapoodides ja mujal häirib salonglikku rahulolu juba pikemat aega poriseid lärakaid maha jättev räpane hall elajas – klanitud kodanikuühiskonna kasimata alateadvus, kellel on “võime imbuda inimeste unenägudesse”, nagu ütleb meile pressiteade.
Praeguseks on Sidéni tegelaskuju tunginud lisaks ka avalikku meediasse ja omandanud vähemalt Rootsis sama staatuse mis lumeinimesel Himaalajas. Kõik räägivad temast, kuid ainult valitud on teda näinud, mõnede jalg on ristunud tema jäljereaga, paljud svenssonid räägivad temaga unes. Ja kõik võivad nüüd muuseumis näha, millega tegu.
Mudane sõnumitooja
Selgub, et Mudakuninganna on planeetidevaheline rändur, kelle skafandriks ja kosmoselaevaks on keha kattev mudakiht. Selle abil liigub ta inimeste teadvuses ja õhutühjas galaktikatevahelises ruumis. Ta on sõnumitooja, kelle teateks on vankumatu usk metsikute unistuste võimalikkusesse siin ja praegu – nurgapealse saiapoe leti ees.
Mudane heerold on pälvinud ka äärmiselt põlglikku ja hüsteerilist tagasisidet ratsionaalse mõtlemise prohvetitelt. Meil on võimalik jälgida, millise üleoleva irooniaga hävitavad Rootsi populaarsete vestlussaadete juhid küllakutsutud kunstniku õigust astuda vastu sotsiaalsele normile ja üldlevinud ettekujutusele ontlikust käitumisviisist. Rootslane naerab... ja naerabki kunstniku stuudiost minema.
Keemiavalemitega hälbelisuse vastu?
“Kas antidepressant Deprol oleks päästnud van Goghi kõrva?” küsib Sidén ühe ülespandud teose pealkirjas. Ja küsib seda plakatlikus keeles, mida pruukisid viiekümnendate aastate Ameerika ravimireklaamid.
Üks galeriituba ongi täidetud maast laeni reibaste ravimipostritega, mis tõotavad ühest suust pääsu “hälbelise” ja “alaväärtusliku” vaimuseisundi eest ning naasmist mingisse üldtunnustatud rõõmsasse normaalsusse. Viimase keemiline koostis on siiani jäänud ravimifirmade ärisaladuseks, kuid see pole armsat rootsi rahvast hetkegi seganud normaalsuse-malakaga ka tänaste kunstnike seas ringi vehkimast.
Just nagu kaks kõrva ja puhas pesu olekski tervemõistuslikkuse piisav tunnus. Näitus jääb lahti tuleva aasta 20. märtsini. Käige ära.