“Allakäigu” realistlik tõepära rabab traagilisel moel
Suur-Saksamaa agoonia 1945. aasta kevadel on siin ülima realismi keeles jäädvustatud.
See ei ole mingil juhul Adolf Hitleri portreefilm, kuigi enamik tegevusest toimub Hitleri maaaluses punkris Riigipäevahoone hoovil. See on Berliini langemise, aga veel täpsemalt terve Saksamaa portree. Ajalooline trauma, mis on uuesti välja kistud, ja kus on lahti tõmmatud haavale raputatud kibedat filmikunsti soola. Pigem tõuseb Hitleri asemel filmi keskmesse noor naine Traudl Junge (Alexandra Maria Lara), kes oli Hitleri sekretär ja nägi neid agooniapäevi pealt. Ta ei ole samas pealtvaataja, vaid osaline, kes jagab koos oma kaaslastega Hitleri-kultust ja kes kaotab neil kevadpäevil illusioonid, mis olid toitnud teda ja suurt osa saksa rahvast pikkade aastate jooksul.
Omanäoline on “Allakäik” just realismis. Lavastaja on siin kunstnik ajaloosündmuste taasloojana. Teist teost siia kõrvale asetada on raske. See ei ole “Pearl Harbouri” lennukite vihin või snaiperite mäng draamas “Vaenlane väravate all”. “Alla-käik” on tõene oma psühholoogilises analüüsis. Siin on olemas Adolf Hitler (Bruno Ganz) ja dr Goebbels (Ulrich Matthes ), kelle puhul võib esimesest kaadrist peale uskuda, et nii see kõik võiski tõepoolest olla. Asi ei ole mitte ainult karakteri tabamises, vaid ka mõttemaailma edasiandmises. Vast kõige äärmuslikum on siin Magda Goebbelsi (Corinna Harfouch) kuju, kes tapab selles klaustrofoobiat tekitavas punkris oma lapsed, arvates, et nende elul ilma natsionaalsotsialismita ei ole mõtet.
“Allakäik” annab märku pöördest Saksamaa ajaloo mõtestamises, sest film toob avalikkuse ette välja uut ainest ja uusi hinnanguid. See uus käsitlus ei tagane 1950–1960-ndatel saksa kultuuris olulisest süü teemast ja selle süüga seotud traagikast. Küll aga on siin uus asi Saksamaa kannatuste näitamine. See “Allakäigu” uudsus on seotud ka põgenike teemaga, kes pidid lahkuma oma kodudest Pommerimaal, Sudeetides ja Ida-Preisimaal ning mujalgi. Traagika, millest Saksamaal pikka aega ei peetud võimalikuks rääkida. Nagu ka punaarmee poolt toime pandud massilistest vägistamistest.
Filmis on ka väike annus helgust. Kui Traudl Junge lahkub oma kaaslastest koos noore poisiga, kelle vanemad äsja tapeti. Tähtsad on inimesed, kel tuli edasi elada. Film ei rända just sageli väikeste inimeste juurde, seda tehakse just nii palju, et on saavutatud see panoraamsus, mis annab tegevusele laiema ajaloolise tähenduse. Tegemist on ühe hetkega Saksamaa ajaloost ja kaadris on rohkem kui Adolf Hitler, asi on Saksamaa rahva kannatustes. Mis ei ole edasi antud pateetiliste ohkamistega, vaid tõe kaaluga filmikaadrites.
Bruno Ganz: ma ei parodeerinud Adolf Hitlerit
Führeri osatäitmise eest kriitikute kiidusõnu pälvinud Bruno Ganz tunnistab, et kui seni on näitlejad Hitlerit parodeerinud, püüdis tema Hitlerit mängida.
Miks võtsite vastu väljakutse mängida Hitlerit?
Pärast seda, kui filmi produtsent saatis mulle stsenaariumi, vaatasin Georg Wilhelm Pabsti poolt 1956. aastal tehtud filmi “Der letzte Akt”, kus Hitlerit mängis Albin Skoda. Tema sedavõrd iseseisev osatäitmine veenis mind, et Hitlerit saab ka mängida. Ja see saigi otsustavaks, miks ma pakkumise vastu võtsin.
Kuidas hindate filmi temaatika kaalukust meie kaasajal?
See film ei ole mesi neonatsidele. Film näitab ühe kuritegeliku reziimi allakäiku. Ja teeb seda armutult. Hoolimata sellest, et filmis leidub ka episoode, kus Hitler ei kanna laubal ainult märki “massimõrvar”. Aga ma usun, et filmivaataja on piisavalt tugev, et need episoodid välja kannatada ja neist mitte valesid järeldusi teha. See film räägib laiemalt vaimustusest allakäigu suhtes.
Mida mõtlete “vaimustusest allakäigu suhtes” all?
Mind on alati huvitanud Hitleri suhe rahvaga ja rahva suhtumine temasse. Filmis saab näha Hitleri viimaseid päevi, kus isegi tema kehalise languse ajal on olemas veel äärmiselt stabiilsed võimusuhted. Ta annab ikka veel käsklusi tapmiseks ning mitte keegi ei julge tema käske kritiseerida.
Kui Hitler oli täies jõus, pidi temas olema midagi väga kütkestavat. Ta ei olnud lihtsalt koomik, nagu teda on seniajani kujutatud. Ta ei olnud ka hullumeelne.
Milline oli raskeim situatsioon, mida pidite mängima?
Mul oli laps süles, ta laulis “Kein schöner Land in dieser Zeit” ja oli teada, et kohe seejärel see laps tapetakse ta enda vanemate, perekond Goebbelsite poolt. See oli hirmus. Sel hetkel tahtsin tegelikult ära joosta. Oli ka teisi raskeid stseene ja dialooge, näiteks massiivsed antisemiitlikud väljendused.
Milliseid lootusi ja vastukajasid te filmilt ootate?
Seda, et hakkame oma minevikust teistmoodi rääkima. Näiteks sellest, et sakslased ei olnud ainult mõrvarid, vaid ka ohvrid, sest ka Saksa linnade pommitamisel hukkus inimesi. Film räägib ka äärmuslikust vägivallast ja manipulatsioonidest, mida need juhid toime panid. Kahtlemata kuulub ka see ajalooliste sündmuste mõtestamise diskursuse juurde.
Saksa meediast tõlkinud Urmet Kook
PÖFF-i lisaseansid ja üllatusfilm
Reedel
10. detsembril toimuvad Coca-Cola Plaza 6. saalis järgmised lisaseansid:
kl 15 “Tee maitse”,
kl 18.30 “Kini ja Adams”,
kl 20 “Ma armastan sind”,
kl 22 “Vibraator”.
Laupäeval
11. detsembril toimuvad Coca-Cola Plaza 6. saalis lisaseansid:
kl 14.30 “Vaalasõitja”,
kl 17.30 “Rahvuslik pomm”,
kl 19.30 “Liigne avameelsus”,
kl 22 “23:14”.
Pühapäeval
12. detsembril toimuvad Coca-Cola Plaza 1. saalis lisaseansid:
kl 16 “Elu on ime”,
kl 19 “Tütarlaps pärlkõrvarõngaga”,
kl 21.30 “Jalgpallivabrik”.
Samal päeval on Coca-Cola Plaza 6. saalis lisaseansid:
kl 14.30 “Oranis”,
kl 16.30 “Minu kasuvend Frankenstein”,
kl 19 “Ooperifantoom”,
kl 22.30 “Auk mu südames”.
Samuti pühapäeval on kino Kosmose suures saalis lisaseansid:
kl 18.30 “Unistajad”,
kl 21.30 “Allakäik”.
Üllatusfilm
Team America: World Police
PÖFF-i üllatusfilm on “Team America: World Police”, mis on poliitiline karikatuur “South Parki” tegijatelt (re Trey Parker, USA).
Seda saab näha laupäeval kl 23 Coca-Cola Plaza 1. saalis.
