Lugesin Päevalehest, et tänavu on Tallinn müünud vara juba enam kui 214,4 miljoni krooni eest. Kas praegusel avalikkuse ajastul ei peaks ka rahvale teadustama, mida müüdi, kellele müüdi ja kui kallilt müüdi ning mida saadud rahaga tehakse. Müüdi ju ühisvara, mis on loodud rahva, kõrgema võimukandja töö ja vaevaga, mitte müüjate omaga. Sellepärast tahaks neile küsimustele ka vastust saada.
O. Rein, Tallinn
Me alles näitame!
Päevalehes ilmus lugu Lihulast, mis räägib sellest, et meie politsei on suures hädas Lihula alevi elanikega, kes olevat asunud ringkaitsesse ega avalda politseile inimeste nimesid, kes neid kivikestega olid loopinud.
Kas politsei tõesti usub, et välismaal, kus tihti leiavad aset meeleavaldused ja politsei pihta loobitakse kive, jätkuks politseil hiljem aega ja raha, et uurida igat massi sisse kaduvat kivipildujat, et teada saada ta nime ja avada tema kohta kohe toimik? Paistab, et meie politsei ei ole veel aru saanud, et oma käitumisega Lihulas kahjustas ta suuresti oma mainet ja inimeste usaldust, et julgeb veel jultunult selle looga edasi tegutseda.
J. Järv, Tallinn
Pedast ei saa tipi kateedrit
Nii mitmestki Tallinna ja Tartu ülikooli vahelist konflikti puudutavast artiklist on läbi lipsanud mõte, et ilma Tallinna tehnikaülikoolita pole ka Tallinna ülikoolil mõtet. Tegelikult ei saagi TTÜ Tallinna ülikooli loomise juures olla. Miks?
TTÜ õppekavad ja laborid on akrediteeritud FEANI (Euroopa Rahvuslike Inseneriühenduste Föderatsioon) spetsialistide poolt ja kantud FEANI INDEX-isse 1996. aastast. FEANI kriteeriumiks on tehnikadistsipliinide osakaal üle 80% kogu õppekavadest. Neid ülikoole liites langeks TTÜ FEANI INDEX-ist välja.
Paljudes arenenud tööstuse ja majandusega maades suunatakse tehnikaharidusele 20–30 protsenti rohkem raha kui humanitaarharidusele. Tehnikahariduse kulud ning teadusuuringute aparatuur on lihtsalt tunduvalt kallimad. Sestap tuleks meie teadus- ja haridusministeeriumil analüü-sida Inglismaa, Saksamaa, Rootsi, Soome jt ülikoolide hariduse rahastamise proportsioone ja tulemused avalikustada.
Ülo Tammik, Eesti Inseneride Liidu asutajaliige
Erki Noole valesüüdistused
Eesti Päevalehe artiklis “Spordiliidu eksjuht Seli määras abile preemia” (7.12.) oli nii mõndagi eksitavat, täpsemalt see, mida väitis Erki Nool.
Ma ei nõustu väitega, et ma jäin peasekretäri kohast ilma. Mul oli presidendiga tähtajatu leping, kuid ma pidasin õigeks see lõpetada. Siinkohal ei saa mainimata jätta, et minu töölepingusse oli sisse kirjutatud kuuekuuline lahkumiskompensatsioon, millest ma loobusin.
Pean endise presidendi Neinar Seli poolt mulle määratud preemiat tunnustuseks minu kahe aasta tööle kergejõustikuliidu tegevjuhina. Kui ma alaliidu juhina tööle asusin, oli alaliidu eelarve 11 miljonit krooni, 2004. aastal oli eelarve maht üle 20 miljoni.
Nool jätab lugejale ka eksitava mulje, nagu oleks kergejõustikuliit antud uuele juhtkonnale üle kehvas seisus. Lisan käesolevale kirjale 1. detsembri seisuga panga väljavõtte, mis näitab, et liidu arveldusarvel on üle
150 000 krooni.
Erki Nool võiks enam keskenduda oma järjekordse aruandevõlgnevuse likvideerimisele kergejõustikuliidu ees, mitte rääkida asjadest, millest tal tegelikult ülevaade puudub.
Erik Pallase, kergejõustikuliidu eelmine peasekretär
