Saddam Husseini tabamine Iraagis osutus vähetähtsaks
Tõsi küll, just nüüd nädalavahetusel ehk siis esimese vangisoleku aastapäeva eel tuli temaga seotud väike teade – nimelt olevat Saddami kunagised kaas-võitlejad, kes on samuti vangis, alustanud näljastreiki. Ja võib-olla protestib nälgides ka Saddam ise.
“Daamid ja härrad, me saime ta kätte,” kõlas tollase ameeriklasest asevalitseja Paul Bremeri teadaanne aasta tagasi. Diktaator leiti maa-alusest punkrist, mis nägi küll pigem uru moodi välja, tema kodulinna Tikriti lähedal Iraagi põhjaosas. Karmikäelist valitsejat ei meenutanud sel hetkel muidugi miski ja loomulikult tegid ka tema vahistajad kõik, et mees näeks veelgi armetum välja – näiteks kaadrid sellest, kuidas USA armee arst uurib habetunud Saddami hambumust.
Lõppude lõpuks ei täitnud ju Iraagi hirmuvalitseja ka enda lubadust, nimelt võidelda surmani. Kui Ameerika sõdurid ähvardasid visata tema punkrisse granaadi, tõstis ta lihtsalt käed üles ja ronis august välja.
“Iraagi ajaloos on pime ja valuline aeg lõppenud,” kuulutas seejärel USA president George W. Bush ja jätkas: “Lootusrikas päev on saabunud. Kõik iraaklased saavad nüüd tulla kokku ja ehitada üles uue Iraagi.”
Nagu suuremat sõjategevust lõppenuks kuulutades, eksis president Bush ka seekord. Tikrit muide on Saddami kinnipüüdmisest saadik olnud üsna rahulik, vähemasti paljude teiste Iraagi piirkondadega võrreldes. Kuid erinevalt tollastest lootustest ei tähendanud Saddami vangistamine vägivalla vaigistamist. Tegelikult polnud sel asjaolul üldse mingit mõju mässuliste tegutsemisele.
Tegelane minevikust
“Saddam on tegelane minevikust, ta ei ole enam mingi liider. Ja enamik iraaklasi on õnnelikud, et temast lahti said,” väitis infoagentuurile AFP Joost Hiltermann, kes tegutseb sellises asutuses nagu Rahvusvaheline Kriisigrupp. Hiltermanni sõnul olevat ka mässulised rahul olnud, et Saddam kinni püüti, sest seejärel ei saanud neid enam süüdistada Saddami eest või suisa tema korralduste kohaselt võitlemises.
Hetkeks tõusis Saddam tähelepanu alla veel juulis, kui ta toodi esimest korda pärast kinnivõtmist avalikkuse ette, täpsemini küll kohtuniku ette, kes luges talle ette esialgsed süüdistused, sealhulgas poliitiliste vastaste tapmised ja kurdide massigaasitamine 1980. aastatel. Saddam nimetas kohtu- pidamist siis “teatriks” ja paistis olevat üsna heas vormis.
Edasi aga pole seda teatrit enam tehtud, kohus endise diktaatori ja massimõrvari üle pole alanud. Saddam istub endiselt USA sõjaväe valvatuna kuskil salajases kohas, ilmselt Iraagis, veetes väidetavalt aega vangla aias, koraani lugedes ja luuletusi kirjutades, nagu on öelnud Iraagi uue valitsuse inimõiguste minister Bakhtiar Amine. Suve hakul ametisse asunud valitsus ei soovinud võtta Saddami enda kontrolli all olevasse vanglasse või ei tahtnud USA neile Saddami anda.
USA uskus ise oma propagandat
Miks ei täitnud Saddami vahistamine USA lootusi ja ootusi? Lihtsaim vastus on see, et Valge Maja uskus ise suurt osa oma propagandast, mille kohaselt organiseeris vastupanu USA-le Saddam või tema reĻiimi jäänused.
Midagi sellist pole ilmselt toimunud. Tema reĻiimi jäänused on vaid need mahajäetud tankid, mis seisid teede ääres sel kevadel, mil USA väed Bagdadi poole liikusid. Enamik Iraagi armeest, sealhulgas ka eliidiks kuulutatud Vabariigi Kaardivägi, oli lihtsalt koju läinud. Ja tõsiasi, et tema varjupaik reedeti ning et ta sealt üksinda kätte saadi, näitab seda, et tal polnud mingit salajast infrastruktuuri partisanisõja jätkamiseks.
Suurem valearvestus, mille USA Saddami jahtides tegi, oli see, et iraaklaste vastupanu või mäss pole seotud Saddamiga. Enamik iraaklasi on vastu USA okupatsioonile. See ei kehti ilmselt Kurdistani kohta, küll aga kehtib nii sunniitidest iraaklaste kohta, kelle aladel on kõige ägedam võitlus jätkunud, kui ka iiitidest iraaklaste puhul, kes on vaoshoitumad.
