MARE MÜÜRSEPP: Ernesto küülikute lugu paelub igas mõttes
##Asusin Piret Raua “Ernesto küülikuid” lugema vastuoluliste tunnetega. Ühelt poolt üsna lootusrikkalt ses mõttes, et usun suurepäraste jutuvestjate Eno Raua ja Aino Perviku tütre olevat kirjanduslikult andeka, teisalt kaheldes: millisele lapsele ja veel enam – millisest lapsest – on see raamat?
Ernesto on mustkunstnik, seega kuulub samasse ritta Mäkela Härra Huu, Vaidlo Tripi, Traversi Mary Poppinsi, Perviku Kunksmoori jms täiskasvanutega, kel on imelisi võimeid ja kelle eluala võimaldab maagilisi toiminguid: nõid, võlur, kloun, laiemalt võttes trikimeister (trikster kui üks lastekirjanduse põhiline tegelastüüp, ütlevad teoreetilised allikad). See on roll, mida lapsed meelsasti enesele võtavad (nagu kirjandusliku lapse näitena Kivirähki Siim).
Piret Raud kirjutab hästi. Lause, lõik, peatükk – igal asjal on vorm, selge algus ja lõpp, mõte ja rütm. Kogu lugu on põnevalt jutustatud nii üldises joones kui ka pisiasjus, sisaldades ühtekokku mitu edutoovat motiivi ja mudelit: oma looma pidamine ja selle nautimine, seiklus millegi otsinguil, kodutus (ehk vaeslapseks olemine – Ernestol pole kodu ega kedagi lähedast), armastuse lugu...
Elu hingus on olemas
Seikluse taustaks on äratuntav tänane maailm: inimesed, kelle isiklikku elu vormivad igasugu kampaaniad, kurjalt valvatavad eravaldused, töökohtade kaotamine ja vajadus uus elukutse leida, kultuuriametnik, kes võõra varaga oma kire toidab... Muide, koolielu uurijad kinnitavad, et hirm tulevikus töötuks jääda mõjutab juba ka koolilaste enesetunnet.
Raamatu lõpus saab Ernesto endale perekonna, nii et pereelu tõuseb oluliseks väärtuseks. Keda aga raamatus ei ole, on lapstegelased – vaid episoodiliselt poisike, kes valvab isa metsa, ja lasteaia mudilased n-ö massistseenis. Selleski mõttes meenutab lugu tänast Eestit – kui lapsi on vähe sündinud, ei saa nad ju kuigivõrd ka lasteraamatu tegelased olla. Loodame, et raamatule ilmub järg Ernestost tubli isana.
