Tania Ukraina päritolu ema Moura Zakrevsky ( ka Mura ja Maria Zakrevskaja) tegi lastele selgeks, et ta peab jääma maha Peterburisse, hoolitsemaks haige vanaema eest. Järgmisel aastal leidsid Tania, tema vend ja nooremad sugulased Tania isa Johann von Benckendorffi metsast, kus too oli jalutamas olles maha lastud. Ilmselt tappis ta mõni talupoeg, põhjuseks tema lojaalsus tsaarile.

Hoolimata sellest traumast ja ema puudusest, oli Tanial tema enda kinnitusel idülliline lapsepõlv väikeses järveäärses majas Kalijärvel, elu täis ekstsentrilisust ja samas armastust koos iirlannast naisega, kes oli olnud lapsehoidjaks juba Tania emale.

Puid ja lilli teadis eesti keeles

Kogu Tania lapsepõlve oli habrast sõltumatust hoidev Eesti lõksus Saksamaa ja revolutsioonilise Venemaa vahel. Kuid vaatamata rahalisele ja muule ebastabiilsusele, elasid noored Benckendorffid loomingurikast elu. Kuigi nad ei saanud mingit formaalset algharidust, õpetati neid ladusalt lugema ja kirjutama nii vene, saksa kui inglise keeles, samas kui eesti keelt rääkima nad ei hakanudki. Nad oskasid nimetada puid metsas, metsikuid lilli heinamaal ja tunda ära vähemalt 15 liiki lindude laulu. Tania õppis ka klaverit mängima. Toitu oli napilt, kuid nälga ei jäänud nad kunagi.

Aga alles pärast seda, kui Tania saadeti ära kooli ja hiljem, kui ta juba oli elamas ema juures väikeses korteris Peterburis – millest tolleks ajaks oli saanud Leningrad – mõistis ta, millest oli ilma jäänud. Hiljem kajastas ta neid aegu raamatus “A Little Of All These: An Estonian Childhood” (Veidi kõigest: lapsepõlv Eestis, 1987). Selles tundlikus autobiograafias heidab ta paeluva pilgu revolutsioonilõõma küüsi jäänud inimeste elule.

Tania vanemad olid aristokraadid, kuid nad ei pööranud siiski selga vähem õnnelikele. Tema ema abiellus Benckendorffiga 18-aastaselt. Too põhjendus Peterburi jäämiseks – et hoolitseda vanaema eest – oli vaid ettekäändeks, varjamaks Moura kirglikku kiindumust Briti asekonsulisse Venemaal. Korvi saamise järel oli Moura mõnda aega kirjanik Maksim Gorki armuke, pärast Benckendorffi surma aga abiellus ta Eesti paruni Nicolai Budbergiga – mis oli formaalsus, saamaks selle uue riigi kodakondsust.

Säärane manipuleerimine polnud ebatavaline neil aegadel ellujäämiseks. Kuid Moura kiindumus Gorkisse oli siiski ehe ning Taniagi on meenutanud, kuidas ta noore tütarlapsena veetis nendega ühe õnneliku suve Itaalias.

Moura järgmiseks vallutuseks oli aga kirjanik HG Wells, misjärel asus ta elama Londonisse mehe lähedale, toetudes end seal sisse seades nii vene keele oskusele kui ka aristokraatlikele sidemetele, ning veendes ka Taniat 1935. aastal Kesk-Euroopast tema juurde tulema.

Mõisa tagasi ei saanud

Tania oli küll alati kiindunud oma emasse ja isegi imetles seda lapsikultki isemeelset naist, kuid selge oli ka see, et Tania ise oli astumas vägagi teistsugust teed mööda. Londonisse jõudis ta pennitagi taskus, kärmelt õppis ta ära masinakirja – kasutades Wellsi kingitud kirjutusmasinat – ning tänu oma keelelistele oskustele sai tööd Secker & Warburgi juures toimetusassistendina ja läbirääkimiste pidajana välismaiste kirjastusõiguste üle.

1940. aastal abiellus Tania Bernard Alexanderiga, rahvusvahelise juristiga, kellega ta sai kolm last. Pärast sõda elasid nad Genfis ja New Yorgis, kuna Bernard töötas ÜRO-s.

Umbes kümne aasta eest pakkus välismaiseid investeeringuid meelitada püüdev Eesti valitsus Taniale rendilevõtuks Kalijärve lapsepõlvekodu. Kuigi ta polnud jõukas, teatas ta, et nõustub vaid siis, kui kinnisvara läheb üksnes tema nimele. See oli koht, kus tema isa oli maha lastud. Teades, et ei tema lapsed ega nende pered asu sinna elama, tahtis ta ise otsustada, kellele see edasi pärandada. Nüüd läheb see ühele kohalikule daamile, kes peab ratsutamiskooli puuetega inimestele. See on sobilik mälestus naisele, kelle soojust, kaastunnet ja sõprust nautisid nii paljud.

Taniast jäid maha kaks tütart ja poeg.