Tiit Sukk – mitte ainult koomik

“Sae pekki, laulurästas, kus mu kaart on?!” ütles “Pehmete ja karvaste” nukk Arnold ETV aastavahetusprogrammis “Saatevigad”. Tiit Suka häälega. Või Arnold Rüütli häälega. See oli vaid üks neljast aastavahetuse teleprogrammist, kus näitleja Sukk kaasa tegi.

Kui aasta tagasi selsamal ajal oli näitleja Tiit Sukk (29) pärast rasket liiklusõnnetust Tartu Ülikooli kliinikumi hämaras palatis ravil, siis seekordset ETV aastavahetusprogrammi võiks ka Suka mitmekülgse eduka soolonumbrina käsitleda.

Eriti palju tööd

Kaks kuud eelmise aasta alul haiglavoodis ja kuu taastusravil Pärnu sanatooriumis tõid noorele näitlejale sellise hasardi tööd teha, et juba 2004. aasta keskpaigaks oli ta palju rohkem teinud kui mõnel teisel aastal terve 365 päevaga – filmirolle, dublaaže, pealelugemisi, teatri- ja telerolle.

Õ-fraktsiooni filmi “Malev” võteteks sõitis ta “Klatši” suvetuurilt kolm päeva järjest Eesti eri nurkadest Soontaga metsa Pärnumaal. Mingil hetkel arvutasid Sukk ja Malmsten, et on kokku järjest 35 etenduses laval.

“Koomik? Ei, ma loodan, et see ainult nii ei ole,” ütleb Sukk, kui tema koomilist talenti kiita. “Ma väga loodan, et see nii ei ole.” Ta kiirustab lisama, et tele-, teatri-, suvetuuride ja muud asjad lihtsalt täiendavad üksteist, pakuvad eri võimalusi mänguks.

“Suve alguses tegime kaks tudengifilmi ka… aga need olid vist kah naljakad,” poetab ta häbelikult tõsiseltvõtmise jutu sekka. “Ma ei välista üht tööd teist tehes. Salat oleks parem. Sest kui kogu aeg kapsast närida, siis läheks üksluiseks. Loodangi, et keegi ei võta mind kui koomikut, kes ainult küla narri mängima passib.”

Sukk tundub olevat eluterve ja päikseline persoon, kes siiralt ja südamest naerda suudab rõkata. “Päikesepoiss,” ütleb tema kohta omaaegne kooliteatri juht Lianne Saage, kes Suka Liblikapüüdjate teatrist lavakooli katsetele sundis. “Oli ta seda siis ja on praegugi, selline hästi eluterve ja rõõmus.”

Tiit Suka elu Mati Talvikuna

Kuidas Tiit Sukk režissöör Jaak Kilmi telefilmi “Kohtumine tundmatuga” Mati Tilbat/Talvikut, kelle peas elab marsimehike Tipp (Peeter Oja), mängima sattus, ta ise täpselt ei tea. “Erinevaid inimesi pidi,” arvab Sukk. Aga kui talle olemus kohale jõudis, oli vaimustus suur.

“Mu töögraafik oli tihe ka, aga olin valmis ennast selle rolli nimel rebestama. Lõpuks kukkus ju päris normalt välja? Ja päris katki ei tõmmanud ennast ka,” arutleb noor näitleja. 13 päeva pikki, 14-tunnised võtteid oli küllalt lühike, aga väga intensiivne aeg.

Talviku rolli sisse elamisel polnud videomaterjali suurt toetuseks vaadata. “No see pidi olema selline 1969. aasta noor Mati. Lavastaja Kilmi ütles, et otseselt paroodia peale me ei lähe, et tegu on ikkagi persooniga Mati Tilba, kelle esinejanimeks sai Talvik,” ütleb Sukk.

Ehedast Mati Talvikust on ta telemajas paar korda mööda jalutanud. “Ei ole suutnud välja peilida, kuidas ta sellesse suhtub,” lisab Sukk ettevaatlikult. “No, ja lavastaja Ain Prosa kutsus mind sinna “Oli mis oli” programmi ka. Mul oli just Mati ülikond seljas, mõtlesin, et võiks teha küll.”

Mida Mati Talvik arvab?

Telenägu Mati Talvik naerab joviaalselt ja ütleb, et patsutaks Tiit Sukka õlale, kui teda kohtaks. “Näitlejatöö oli selle lavastuse juures kõige parem osa,” tunnistab päris Talvik. “Nii Sukk kui Raivo E. Tamm Pandina olid head.” Talviku arvates tegi Sukk ikka keskealist Talvikut, sellist 40–50-aastast. “Mitte mind noorena ega ka nüüdsena, just sellise vahepealsena, mitte selles 60-ndate eluetapis,” täpsustab Talvik. “Aga vaieldamatult oli Sukk tubli, tema näitlejatalent on üle minu isiksuse järeleaimamise.”

Sukk tunnistab, et tegelikult oli ta Talviku isikuga päris hädas. “Ta on päris keeruline mees, et ei leia seda õiget kohta üles. Seda eripära, mida rõhutada, päris hästi pole veel kätte saanud. Parodeerimine on üldse hästi raske asi.”

Rüütel ja Laar ja Meri… koer ka

““Pehmete ja karvastega” oli lihtsam, tulime kokku ja arutasime, kes keda võiks teha, siis ma sain Rüütli ja Laari ja Meri, koer olin ka vahepeal,” loeb Sukk oma nukunäitlejarolle.

Ta vaatas kodus kuhja videolinte läbi, et meeste hääli õigesti matkida. “Muudkui käisin ringi ja üritasin järele aimata seda, mis videokassetilt tuli. Siis edasi hakkas nukk kaasa aitama, siis tulid juba edasiarendused ja nüüdseks Mart Laar polegi enam Laari moodi, vaid on oma elu elav nukk Mart,” ütleb Sukk. Nüüd pole tal probleeme mis tahes karakterina “Pehmetest ja karvastest” ükskõik mis teksti esitada.

“Kuldsuu” kuldne pintsak

“Mingil hetkel võtsin kõik tööpakkumised ilma pikemalt mõtlemata vastu. Ütlesin: ja-jaa, muidugi,” tunnistab Sukk oma esimese saatejuhi-hooaja järel TV3 saates “Kuldsuu”.

“Ei-jah… eks ta kogemus oli.” Peaaegu võiks ette kujutada, et ta sügab kukalt seal kusagil metsa vahel rikki läinud auto juures. “Aga ega ma seda tüüpi inimene ei ole ja mugavalt ma ennast ei tundunud, ikka pidin ennast kõvasti kokku võtma. No ei olnud nagu kala vees, ikka siplema pidin. Nüüd mõtleksin ma saatejuhi pakkumist vastu võttes väga pikalt järele. Ja palju põhjalikumalt.”

“Shrek 2”. Eesel!”

Seda ütleb Sukk VÄGA uhkelt, kui möödunud aasta tipphetkede kohta pärida. “Kui minu hääl korporatsioonis seda animatsiooni eestindama välja valiti, olin väga rõõmus.” Tundsid end eeslile hääle andnud Eddie Murphyna? “Natuke paremini,” vastab ta rõõmsalt.

Täisdublaaži tegemine oli Sukale esmakordne kogemus. Kahju ainult, et finaalis toimunud eesli ja kassi duetti neil Antonio Banderast dubleerinud Mait Malmsteniga laulda ei lastud. Ju siis käisid laulud copyright’i alla. “Me oleks seda ka tasuta teinud,” tunnistab Sukk.

Madalrõhkkond annab tunda

Aastatagusest liiklusõnnetusest pole Sukk, hoolimata taastusravist, täielikult veel üle saanud. Üks jalg liigub teisest vähem. Halva ilma saabumisel tunneb ta end vanainimesena. “Kui ikka madalrõhkkond tuleb, annab tunda,” ütleb Sukk. Aga toonust hoiavad üleval jõusaal ja squash.

Mullust märtsikuist taastusravi Pärnu sanatooriumis, kus põhiliselt Soome vanainimesed aega veedavad, aitas lõbusamaks muuta sõber Jaan Rekkori elamises pakutud peavari. Nüüdki võib juhtuda, et Suka telefoni hoopis Rekkor vastu võtab. Ju siis on Sukal sinna majja sageli asja.

“Veebruaris sain haiglast koju, märtsis oli juba tore, sain ise liikuda ja nii,” ütleb Sukk. “Märtsis-aprillis hakkasin vaikselt proovides käima, juunis oli “Naine valges” esietendus.” Kiusaka põdura poissmehe rollis veeres Sukk lavastaja tahtel lavale ratastoolis.

“Selleks hetkeks sain ma käia küll, aga see oli rohkem lavastaja Priit Pedajase vimka, kes pani publikul teise plaani tööle,” ütleb Sukk “Mitmed inimesed tulid haledalt küsima, kas ma ikka käia saan.”

EPA asemel nüüd minu pojast hampelmanni tegema?

Lianne Saage, Tiit Suka õpetaja Jõgeva kooliteatris Liblikapüüdja

“Tiidu üks häid omadusi on selles, et olles tegelikult liider, ei käitu ta kunagi liidrina selle sõna halvemas tähenduses. Kui hakkasime osalema kooliteatrite vabariiklikel festivalidel (esimene lugu oli “Mikumärdi”), siis korjas Tiit kohe igalt poolt parima meesnäitleja preemiad. Just oma orgaanilisusega.

Mäletan, et Elmo Nüganen oli Tabasalus festivalil žürii esimees, tükk sai peapreemia, Sukk säras ja Nüganen ütles, et tema sai alles nüüd aru, kui hää tüki Hugo Raudsepp on kirjutanud.

Ma ei mäleta, et Tiit oleks oma edust kunagi pimestatud olnud või ennast seepärast teistest paremaks pidanud, naeratas muudkui oma hää poisi naeratust ja kõik, nagu praegugi.

Kõlab ehk banaalselt, aga Tiit on ka see, tänu kellele on meil siiani tugevalt au sees kallistamine, lihtsalt... vahetu, nagu ta oli ja on, et seda ei häbeneta.

See “kurjategija” olen ma küll, kes sundis Tiitu lavakasse astuma. Eks ta salaja viis paberid ka EPA-sse, et isa maha rahustada. Ma tean, et Tiidu isa olla öelnud, et ta ei anna Saagele kunagi andeks, et see tema pojast hampelmanni tegi. Arvan, et praeguseks on ta andestanud…

Teatrikoolis oli tal alul ikka kole raske. Ürgandekas küll, aga ei olnud tal mingit vaimset baasi, ei olnud ta miskit lugenud, oli nii-öelda lihtsalt mõnus mees. Eks see maksis kohe kätte.

Esimese poolaasta lõpuks oli Tiit väljaviskamise äärel, kuidagi ta erialaeksamil kolme miinuse sai. Tuli rongi pealt otse minu juurde koju ja küsis: “Kas sa ütled mulle veel tere, kui ma peale vaheaega enam tagasi ei lähe?”

Siis me rääkisime öö läbi. Kui vaheaeg lõppes, tuli ta enne rongile minekut uuesti ja jutt oli teine: “Ma veel näitan neile!” Nii oligi – poiss hakkas kõvasti tööle ja tulemust võime kõik näha.

Meil on temaga siiani selline hästi armas suhe, mis on segu õpilasest-õpetajast-emast-pojast-sõpradest, hästi lähedased oleme... Aga hirm on mul tema pärast ka, kas ta mitte liialt kiiresti ei ela.

Tiit Sukk

•• Sündinud: 21. novembril 1974 Jõgeval

•• Õppinud: lõpetas EMA kõrgema lavakunstikooli 1998 (XVIII lend)

•• Eesti Draamateatris 1998. aastast

•• Praegu mängukavas: sulane Jaan – Andrus Kivirähki “Rehepapp”, episoodid – Terry Johnsoni “Elluastuja”; Norman Bassett – Michael Cooney’ “Rahauputus”; Davey – Martin McDonagh’i “Inishmore’i leitnant”; Skvaier Frederick Fairlie – Wilkie Collinsi “Naine valges”; Capuletti, Julia isa - William Shakespeare’i sõnadel “Julia”; Mart, poliitik - Toomas Kalli “Pehmed ja karvased saavad jalad alla”

•• Tunnustus: 1999 Väike Ants, Eesti Draamateatri kolleegi-preemia parimale meeskõr-valosatäitjale; 2000 Eesti teat-ri ansambli-aastapreemia la-vastuse “Aristokraadid” trupile;

2001 festivali “Draama 2001” laureaat (Casimir, “Aristokraa-did”)