MADIS HABAKUK: Puuduvad töökäed võiks tuua Hiinast
Niikuinii käivitub ka nüüd enesesäilitus. Teised ei ütle midagi, sest neil on üsna ükspuha. Niikuinii hakkame kõik varsti inglise keeles rääkima ja tühja sest ugri-mugrist.
Sündimus ei vähenenud 1990-ndate algul ainult Eestis, vaid enamikus endistes sotsialismimaades. Erinevate ühiskonnagruppide demograafilist käitumist mõjutasid seejuures erinevad põhjused.
Esimene ehk edukate grupp oli edu nimel nõus kõvasti pingutama. Kuigi edu mõiste isikuti erines, oli see varakapitalistlikus ühiskonnas enamasti seotud materiaalsete väärtustega. Ka sotsialismi ajal tahtsid nad materiaalses mõttes paremini elada, kuid sellele olid seatud piirangud. Auto ja suvila oli enamasti maksimum.
Siis aga tekkisid piiramatud võimalused saada jõukaks või lausa rikkaks. Ühiskonna aktiivsem osa hakkas tööd rügama. Seitse päeva nädalas ja üle kümne tunni päevas.
Laps konkureeris karjääriga
Edasi “hakati elama”, mis tähendas korralikku eluaset ja sellele vastavat elustiili. Laenud ja elu-stiil nõuavad aga nii palju, et lapsed sellesse pilti hästi ei mahu. Kui emainstinkt 30. eluaasta lähedal ükskord võidab, sünnib esimene, aga paraku enamasti ka viimane laps. Ka Euroopa statistika kinnitab, et kui esimene laps sünnib 32-aastasele emale, on teise lapse sünni tõenäosus praktiliselt olematu.
Või nagu ütleb tänapäeva pereplaneerimise guru Louis Roussel: “Lapsed on ja jäävad perekonna osaks, kuid neil tuleb võistelda vanemate karjäärialaste soovidega ning elumõnude nautimise võimalustega.”
Teise gruppi paigutaksin need, kes jäid muutuste ajal elule jalgu. Põllumajanduse ja tööstuse kokkuvarisemine jättis hulga inimesi tööta või nii madalale palgale, et otsotsaga kokkutulemine oli raske. Vanemate ja vanavanemate säästud neelas rahareform ja hüperinflatsioon. Õpitud oskused ja teadmised ei sobinud kokku tööturu uute vajadustega. Oli nii inimlikke tragöödiaid, nõrka iseloomu, laiskust kui ka ebaõnne. See grupp oli suurem ja heterogeensem kui eelmine. Enamik neist täna töötab, kuid palk on kesine. Millega sa lapsi toidad, kui eneselegi ei jätku!
Süüvides demograafilise olukorra põhjustesse, jõuame väärtusteni. Veronika Kalmuse, Marju Lauristini ja Pille Pruulmann-Vengerfeldt uurimusest “Mina. Maailm. Meedia” selgub, et pealtnäha on asjad väärtustega korras. “Tugev perekond” ja “rahu maailmas” on inimeste jaoks tähtsal kohal. Kuid sellised väärtused nagu “jõukus” ja “võimu omamine” on vähetähtsad.
Väärtushinnangud muutuvad elu jooksul vähe, kuid kriisisituatsioon on olukord, mis muudab väärtusi, ja see meie sŠokiteraapia käigus paljudega juhtuski. Ka eeskujud on tugev väärtusi mõjutav tegur. Iidolid, arvamusliidrid, seksikaimad jne on paljuski oma väärtustega eeskujuks. Iidoleid teeb meedia, ja teeb kellest iganes. Praegused iidolid pole aga üldiselt jätkusuutlikud.
On lai diapasoon viise ja meetodeid, kuidas laste sündi stimuleerida. Võimaluste ühes otsas on nn lapsetoetus, mis tavaliselt on progresseeruv laste arvu kasvu järgi. Mida väiksema sissetulekuga perekond, seda suurem on seda tüüpi toetuse mõju. Tšehhi kogemus näitas, et kõige enam reageerisid mustlasperekonnad – kuni selleni välja, et perele makstav toetus võimaldas pereisal üldse töötamise lõpetada.
Dekreetpuhkuse ajal kojujäävale lapsevanemale teatud aja jooksul makstav palk on teine võimalus, mis mõjutab positiivselt ka keskmise ja kõrgema palgaga lapsevanemaid, tekitades samas vaidlusi, kas tasub toetada neid, kes toetust ei vaja. Lastetusmaks neile, kellel lapsi pole, leiab samuti poolt- ja vastuargumente. Kuidas suhtuda neisse, kes tervislikel põhjustel lapsi ei saa või ei tohi saada?
Rahalised toetused mõjutavad sündimust vaieldamatult positiivselt, on vaja arvestada vaid seda, et tuleb jälgida keskkonna muutusi ja toetusi selle järgi korrigeerida.
Töökäsi jääb peagi puudu
Loogiline, et esmalt peab toimuma olemasolevate muulaste assimileerimine ja seejärel tohivad tulla uued. 15 aastaga oleme suutnud assimileerida vahest sada tuhat muulast. Veel on paarsada tuhat. Muutus on aeglane, küllap ka seetõttu, et assimileerimine takistab assimileerumist.
Aega on meil jäänud napilt 5–6 aastat, siis tekib tööturul esimene tõsisem puudujääk, mis alates järgmisest aastakümnest hakkab tiksuma tasemel: 10–11 tuhat inimest aastas vähem, kui tööandjad on harjunud saama. Viie aastaga on tööjõu puudujääk 50 000 ja kümne aastaga 100 000 inimest. Ehitus- ja transpordiettevõtted tunnevad juba täna selle protsessi esimesi ilminguid.
Lahendus ei pruugi olla massiline immigratsioon selle tavapärases mõttes. Iisraeli ehitusfirmad kasutavad hulgaliselt Hiina oskustöölisi (kuuldavasti on hiinlased maailma parimad plaatijad). Neid tuuakse lühikeseks ajaks, neil pole muid huve kui maksimaalselt teenida ja nad töötavad 6–7 päeva nädalas koidust ehani. Makse maksavad, kuid kulutusi ning sotsiaalseid, poliitilisi ega muid probleeme ei tekita. Miks ei võiks see olla mõtlemiskoht meilegi?
Pikema aja peale ette vaadates võiks kaaluda ka kriisipiirkondade laste lapsendamist. Küllap leiduks eesti peredes koht mõnesajale tsunami orvule, kellest kasvaksid korralikud eesti keelt ja kultuuri omaks pidavad kodanikud, mis siis, et nad ei ole blondid. Eestlaste rassipuhtusesse ei usu niikuinii enam keegi.
Eesti arengu jätkusuutlikkuse kindlustamiseks on migratsioon paratamatu, kuid seda tuleb korraldada suunatult, mitte lasta minna isevooluteed. Tippspetsialistide sissetoomiseks ei tea ma paremat teed kui ameerikalik viis – s.o ülikoolide kaudu. Oskustöölisi peavad valima tööandjad. Madala kvalifikatsiooniga ja mittevajalike erialadega inimeste sissetoomisele tuleb öelda “ei”, olgugi et see võib Euroopa Liidu tingimustes olla keerukas ja raske.
Madis Habakuk, professor, EBS-i rektor
