Sven Mikser ülistas Leninit
Ajakirja esimene peatoimetaja oli Holger Pukk, kunstiline toimetaja Ene Pikk. Esimese numbri trükiarv oli 40 000 eksemplari, kuid see kasvas kiiresti. Oma tippajal, 1970–1980-ndatel küündis tiraa 80 000-ni.
Ajakiri sai laste hulgas kiiresti populaarseks. Aja jooksul on Tähekeses astunud üles pea kõik eesti lastekirjanikud ja -kunstnikud. Kuid selle kõrval on “Postipauna” rubriigis avaldatud ka laste eneste pilte, jutte ja luuletusi.
Tähekese peatoimetaja Ilona Martsoni sõnul heidab jaanuari ajakirjanumber tagasipilgu oma kunagistele kirjasaatjatele. Tähekeses on lapsepõlves kirjutanud näiteks Jaak Mae, Urmas Kibuspuu, Jüri Krjukov, Rein Raud, Helar Osila, Marika Korolev, Kati Murutar, Signe Kivi, Maarja Undusk ja Piret Niinepuu.
Meie esimene riigijuht
Juba lasteaias jutustas kasvataja meile Leninist. Ta rääkis, et Lenin oli Nõukogude riigi esimene riigijuht. Ta oli laste hea sõber ja tahtis, et kõik maailma rahvad elaksid rahus ja sõpruses. Esimeses klassis lugesin raamatut Lenini lapsepõlvest. Uljanovite peres oli kuus last. Kõik olid väga üksmeelsed ja aitasid alati üksteist. Juba lapsena nägi Lenin, kui raske oli lihtrahva elu Venemaal.
1917. aastal toimus Lenini juhtimisel Oktoobrirevolutsioon ning moodustati tööliste ja talupoegade riik. Lenin tahtis, et kõik lapsed saaksid õppida ja neil oleks õnnelik lapsepõlv. Nüüd on Lenini unistus täitunud. Nõukogude Liit on kõige suurem riik maailmas ja kõik inimesed on siin õnnelikud.
Sven Mikser, Paide 1. Keskkooli 4. klass
Täheke 1985, nr 4
Sven Mikser, poliitik: Otseselt see Lenini lugu meelde ei tule, aga küllap kõik, kes sel ajal elasid, on selliseid kirjandeid kirjutanud. Sellest, kes selle ajakirja valis, ei mäleta midagi. Vaevalt ma selle ise sinna saatsin.
Eks ajalugu ja kirjandus on mulle kogu aeg meeldinud, kirjandite kirjutamine õnnestus ka. Eks neid lehte ja kooli seinalehte sattus ikka.
Aga kirjutasin ma toona palju, lisaks Tähekesele ka Sädemes, Pioneeris ja kohalikus ajalehes, mis siis kandis nime Võitlev Sõna.
Mulle meenuvad pigem need ilmunud kirjatükid, millest üks pajatas sellest, kuidas me klassiga tuletõrjes ekskursioonil käisime. Teine oli lugu, kuidas ma maal vanatädi juures lehmi karjatasin.
Võistlused käivad täie hooga. Õhk kaigub hüüetest.
“Järgmisena võistlevad Kaur Kardik ja Jaan Koort,” kuulutab kohtunik. Jaan võpatab oma nime kuuldes ning asub stardijoonele. Püstolilask kõlab suurtükipauguna. Jalad hakkavad mehhaaniliselt tööle. Alles klassikaaslaste hüüded toovad ta teadvusele. Vastane rebib end järk-järgult ette. Siis tuleb Jaanile meelde Reinu õpetus. Nüüd püüab ta selle järgi ka toimida. Vahemaa hakkab vähenema. On jäänud pool ringi. Jaan pingutab kõigest väest. Nüüd lahutab teda vastastest vaid rinnalaiune maa. Veel viimane pingutus ning Jaan võidab vastase. Täht õnnitleb teda.
“Esimese koha saavutas Jaan Koort ajaga 42,9 sekundit,” kuulutab kohtunik. Jaan läheb õnnelikuna diplomi järele. Nüüd ei tule vähemalt kaaslaste ees punastada. Ja Reinu tuleb ka tänada. Tema ju see õpetaja ning abimees oli
Meelis Milder,
L. Koidula nim Pärnu
2. Keskkooli 4.b klass
Täheke 1969, nr 7
Meelis Milder, rõivatööstur: See lugu otse meelde ei tule. Ega ma vist ise sel ajal sporti teinud, aga spordialast kirjandust lugesin kõvasti, ju ma sealt siis inspiratsiooni sain.
Olin aktiivne kirjasaatja – Tähekesele ja Pioneerile saatsin oma kirjatöid ja joonistusi. Eriti on mul meeles üks suusahüppe-teemaline pilt, mis ajakirjas avaldati. Eks ma olin siis selline suhteliselt loominguline ja aktiivne. Arvan, et suusahüppe pilt võis isegi samal ajal ilmuda kui see sporditeemaline lugu.
Marjule
Nüüd on lõpuks läbi kool,
Õppimine ja ka hool.
Nüüd võib minna mustikale.
Tulge ruttu, Kusti, Kalle!
Ütleme ka Maarikale:
nüüd võib minna vaarikale!
Ütelge ka Marjule:
nüüd võib minna marjule!
Tule ikka, kallis Leida,
siit võib maasikaidki leida!
Ara sinagi jää koju,
minu armas koerapoju!
Kirke Kangro
Ruila 8-kl. Kooli 3. klass
Täheke 1985, nr 7
Kirke Kangro, kunstnik ja libretist: Oi, kui tore, oli vist küll selline luuletus. Ise ma seda päris Tähekesele ei saatnud. Meil oli Ruila koolis tore eesti keele õpetaja Aime Roomets, kes vahel ärksamad tööd välja valis ja mõnele lasteajakirjale saatis.
See luuletus “Marjule” ei tulnudki nii hästi meelde, aga üks teine, mis kelgutamisest oli kirjutatud, selle avaldamise üle olin küll uhke. Ehkki tuleb öelda, et esimese salmi välja kärpimine ajakirjast tegi mind natuke kurvaks.
Luuletus kelgutamisest hakkas salmist, et tegelikult on kõige parem aastaaeg suvi. Endale oli esimene salm kõige hingelähedasem.
Ma arvan, et mõned luuletused saatis ajakirjale ka minu vanaema. Seesama, kes minu ema Leelo Tungla esimesi kirjanduslikke katsetusi Pioneerile saatis. Üks luuletus oli veel koerast, ma mäletan.
Tahtsin joonistusi ka saata, aga ema pidas kirjasõna tähtsamaks.
Kool
KÜLL SEE KOOL ON SUUR JA LAI.
TÄNA KOOLIS VIIE SAIN.
RÕÕMUS MINU MEEL,
OLEN KODUTEEL.
KOOLI LÄHEN MA, KAHTE MA EI SAA.
SEST ET ÕPIN VÄGA HÄSTI,
EMA HOOLAS OLLA KÄSKIS.
Kärt Tomingas,
Keila 1. Keskkooli 2.b klass
Täheke nr 4, 1976
Kärt Tomingas, laulja: Oo, ma mäletan seda luuletust küll. Selle saatsin Tähekesele täiesti iseseisvalt. See oli just ajakirja tarvis kirjutatud. Mäletan, et see võitis kas just esimese, aga tähtsa koha kirjandusvõistlusel. Auhinda ei mäleta, aga au oli niigi suur. Võib-olla hiljem sattus neid katsetusi veel kuhugi, aga mitte omaalgatuslikult. Ja sellist rõõmu rohkem ka ei mäleta.
