KÜLLI-RIIN TIGASSON: Mida teha eliitkoolidega?
Mälu värskenduseks: Raudne soovitas muuta eliitkoolidesse vastuvõtukorda, kehtestades nõude, et vähemalt pooled lapsed ei valitaks välja mitte testide, vaid loosi alusel. Kui näiteks 1. klassi 72 kohale kandideerib 300 last, pääseks kooli 36 parimat. Veel 36 kohta loositaks välja ülejäänud 264 lapse vahel. Nii saab vähendada kihistumist, et eliitkoolidesse ei pääseks vaid “rikaste ja ilusate lapsed”, kirjutas Raudne.
Vastulööki ei tulnud kaua oodata. Juba samas Postimehes, kus Raudne oma ettepanekuga lagedale tuli, hüüatas Priit Pullerits: “Käed eemale eliitkoolidest!” Eliitkoolidele kriipsu peale tõmbamine tähendaks sotsialismi: võtame tublimatelt ja edasipüüdlikumatelt võimalused ning seame lati keskpäraste järgi, et kõigil oleks ühtmoodi vilets õppida, väitis Pullerits.
Kahtlemata ei ole Pullerits ainuke, kellele idee meeltmööda pole: kindlasti ei meeldi see paljudele lapsevanematele ega õpetajatele. Ning kui ettepanek tõesti reaalsuseks saab, kujutan juba ette õnnetut ema, kes kurdab, et tema laps jäi katsetel esimesena välja, loosiõnn talle aga ei naeratanud. “Milline ebaõiglus!”
Kihistumise ohud
Veel ebaõiglasem on aga viis, kuidas Eesti tänane haridussüsteem toimib. Ma ei pea silmas üksnes seda, et eliitkoolidele kulub maksumaksja raha rohkem: seal on värskem remont ja ilusamad ruumid. Vaid ka tõsiasja: eliitkoolide vastuvõtukatsetel konkureerivad pigem vanemad kui lapsed ise. Mida rohkem on vanematel olnud võimalusi last arendada, seda paremad sansid on tal pääseda kooli, mis garanteerib eelised ja vajalikud tutvused kogu hilisemaks eluks. Märksa väiksemad võimalused on näiteks Kopli üksikvanema lapsel, kelle “sünnipärased eeldused” võivad olla sama head, ent kelle ema õhtul kella 23-ni supermarketis kala müüb ega jõua lapsega piisavalt tegeleda. Ja see ei ole lapse viga – geneetilise “keskpärasusega” pole siin mingit pistmist.
Liiatigi kinnitavad rahvusvahelised Pisa haridusuuringud juba ammu: mida vähem sõltuvad laste haridusvõimalused vanemate sotsiaalsest taustast, seda parem. Haridussüsteem, mis põlistab sotsiaalset ebavõrdsust, mitte ei vähenda seda, vaid töötab riigi majandusarengule vastu.
Mida sellest järeldada? Kas nn eliitkoolid tuleks üldse ära kaotada, keelustada katsed 1. klassidesse ning kehtestada igale koolile kindel teeninduspiirkond? Ei, pigem mitte – see oleks libe tee. Sest meie elamupoliitika ei püüa vähendada linnaosade sotsiaalset segregatsiooni: paratamatult jääks eliitkoolide teeninduspiirkonda – ehk siis kesklinna – keskmisest paremini toimetulev elanikkond. Seega ehk ei olegi siis loteriimõte, mis jääb kahe äärmuse – praeguse suure segregatsiooni ja eliitkoolide täieliku ärakaotamise vahele – nii paha ettepanek? Muidugi eeldusel, et koolid ja avalik võim suudavad tagada läbipaistvad sisseastumiskatsed ja ausa loosimise.
