Hästi palju preemiaid

Arkaadia ”Lühhike öppetus“ sellest, kuidas saada aru täielises Eesti Vabariigis kehtivatest kirjanduspreemiatest.

Aeg-ajalt kuuleme raadiost või loeme lehest, et see ja teine kirjanik on pälvinud mõne preemia. Sellisel puhul näitab kirjanikku korraks isegi televisioon! Kahju küll, kuid enamasti jääb vaatajale segaseks, millise preemia kirjanik täpselt sai, kui tähtis see on ja kus on tema koht hierarhias. Preemiaid on nimelt palju, alates suurtest ja riiklikest ning lõpetades väikeste ja valla omadega.

Omast kandist on see ju vahva – mida rohkem saajaid, seda vähem kadedust, et keegi ilma jäi. Teisalt tuleb enne kultuurkapitali kirjanduse žanripreemia nominentide väljakuulutamist iga kord selgitada, milleks seda tehakse. Nii otsustaski Arkaadia puust ja punaselt näidata, kuidas näeb välja tänase Eesti kirjandusmaastiku preemiate hierarhia.

Nobeli kirjandusauhind

Püramiidi tipus kõrgub Nobeli kirjandusauhind. Tõsi, seni on võimalus, et mõni eesti kirjanik Rootsi Kuningliku Akadeemia antava autasu üles nopib ja Maarjamaale toob, olnud üsna mõtteline. Kuid ka sedasi, mõttelisena, on Nobel ometi väga reaalne auhind. Isegi siis, kui selle pälvib välismaalane, langeb talle Eesti meedias alati osaks suhteliselt rohke tähelepanu.

Balti Assamblee kirjandusauhind

See on Eesti, Läti ja Leedu omalaadne ”külakorra preemia” – Balti Assamblee annab seda välja kolmes kategoorias ning poolkohustuslikult käivad kirjandus-, kunsti- ja teaduspreemia kindlas järjekorras ringiratast mööda Balti riike. Lootust, et preemia laureaadiks osutub eesti kirjanik, võib hellitada vaid iga kolme aasta tagant. Muide, just alanud aastal on Eesti pall jälle kirjanduse käes.

Ei saaks öelda, et selline süsteem teeks tulemuse just ülearu põnevaks.

Eesti Vabariigi kultuuripreemiad

Kirjanikud on ikka ja jälle noppinud nii riiklikku ”elutöö” kui ka „aasta saavutuse” preemiat. Tänavu on hea meel, et elutöö preemia pälvis suur eesti luuletaja Debora Vaarandi, keda Kirjanike Liit on aastaid selle tunnustuse kandidaadiks esitanud. Ka ajaloolase David Vseviovi töö ”Bütsantsi keisrite” ja ”Müstilise Venemaaga” on kandnud auhinna näol väga kena vilja. Palju õnne!

Veel aastal 2000 oli riiklik preemia summalt kolmandiku väiksem – ”elutöö” väärtus oli 200 000 krooni ja ”aasta saavutus” maksis 100 000. Seega: mida kauem järjekorras seisad, seda rikkamaks saad!

Kultuurkapitali suur aastapreemia

Kirjanduse (nagu ka teatri) puhul tekitab säherdune auhind veidike segadust, sest seda antakse muudest žanripreemiatest eraldi, suurel kulka preemiaorgial kas vana aasta lõpus või uue alguses.

Ja kuna samal ajal hinnatakse ka teisi kauneid kunste (kujutav kunst, arhitektuur, rahvakultuur, sport ja film), kipub üks kui tahes kopsakas kirjanduspreemia teiste vahele ära kaduma. Aga auväärne on ta ikka. Aastal 2000 oli sama preemia väärtus vaid 50 000 krooni.

Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali žanripreemiad

Hierarhias küll veidike madalamal, on needki auhinnad väga olulised, kuna aitavad kinnistada eelmisel aastal ilmunud uudiskirjanduse üldpilti. Just siin teeb auhinnažürii väga põhjalikku tööd, vaagides aasta jooksul ilmunud proosat, luulet, draamakirjandust, esseistikat, tõlke- ja lastekirjandust.

Mõistagi on see viiele inimesele üsna suur koorem ja seetõttu küsitakse abi ekspertidelt. Laste- ja tõlkekirjanduse puhul on mainitud võimalust, et seda võiks välja anda eraldi žürii. Kahjuks pole neid ettepanekuid eriti tõsiselt arutatud.

Uuel aastatuhandel on žanripreemiad läbi teinud küllalt suuri muutusi. Kõigepealt on sinna lisandunud kaks preemiat – venekeelse autori preemia ja artiklipreemia. Lisaks on 2001. aastast hakatud välja hõikama ka preemianominente. Sel aastal loodi esimest korda ka uus kategooria – ”valdkondadevaheline” preemia või vabaauhind, kuhu on lootust pääseda autoril, kelle teos ei sobi kas žanrilt või kaalukuselt klassikalise kauniskunstilise jaotuse alla. Tänavuste auhinnanominentide nimekirja leiab lugeja Arkaadiast lehe-küljelt 15.

Kulka kirjanduse sihtkapital oli esimene, kes preemianominentide väljakuulutamise mõtte omal ajal algatas.

Tänaseks teeb sama näiteks ka teatrikunsti sihtkapital. Paraku külastas ühes sellega kultuurkapitaliste ka kiusatus ”Oscarit teha” – ehk siis preemiasaaja kuni viimase hetkeni saladuses hoida, et siis auhinnagalal asi avalikult välja käia. Ajakirjanike elu teeb see üsna keeruliseks, aga kes siis sellest hoolib!

Alver, Tuglas, Luts, Liiv, Tammsaare

Klassikud kanoniseeruvad muu hulgas ka preemiate kaudu. Iga-aastane Alver läheb parimale debüüdile, kaks novellisti saavad Tuglased, Liiv laekub kõige liivilikumale luuletusele ja Lutsu saaja ei pruugi iga kord kirjanik ollagi. Ka preemiasumma on erinev – kui kulka toetatav Alver ja Tuglas on võrreldes 2000. aastaga kahekordistunud (viielt tuhandelt kümnele), siis Liivi luuleauhind on väärikalt vaimne ja Lutsu oma naljamehele omaselt kõikuv (summadelt, mitte prestiižilt).

Tammsaare preemia seevastu on jälle teatud liiki ”kummitusauhind”, mille vilju saab maitsta vaid viie aasta tagant. Ja seda ei tohi segi ajada Albu valla Tammsaare-preemiaga, mis on rahaliselt küll väiksem, kuid mida antakse igal aastal!

Nukitsa konkurss ja Karl Eduard Söödi lasteluuleauhind

Lastekirjanduse pärgamisel on omad lood ja laulud. Üsna tähtis on olnud kulka žanriauhind lastekirjandusele, ehkki kõik on sõltunud žürii kompetentsusest – mõnikord on selle saanud üsna mittelapsesõbralik teos. See-eest üle kahe aasta saavad lapsed Nukitsa auhinna puhul ise valida, kellele see anda. Seegi on tore, ehkki siin määrab palju raamatute kättesaadavus ja illustratsioonirohkus. Hästi armas on ka Luunja valla välja antav Karl Eduard Söödi auhind. Hea maitsega laureaadivalik on alati lubanud hinnata uut väärt lasteluulet.

Võistluspreemiad

Sageli kiputakse kulka žanripreemiate laureaate sassi ajama Eesti Romaanifondi romaanivõistluse või Eesti Näitemängu-agentuuri näidendivõistluse auhinna saajatega. Kui tuua paralleele spordist, siis kulka žanripreemiad väärtustavad porfi-sporti, samas kui romaani- ja näidendivõistlused tunnustavad andekaid harrastajaid. Kirjanduse puhul on muidugi profi ja harrastaja vaheline piir õige haprake. Nii ongi juhtunud, et romaanivõistluse esikohatöö paneb kinni ka kulka žanripreemiate kategooria (viimati mullu Nikolai Baturini ”Kentaur” proosas, aga ka Katrin Reimuse ”Haldjatants” lastekirjanduses).

Veel auhindu:

Eesti Raudtee ja Sirbi kirjanduspreemia (50 000 krooni, viimati Triin Soomets luulekogu ”Toormaterjal” ja Ervin Õunapuu novellikogumik ”Eesti gootika II”, 2005)

Tartu Kultuurkapitali suur aastapreemia (50 000, laureaat ei pruugi olla kirjanik)

A.H. Tammsaare nimeline kirjandus-preemia (5000, väljaandja Albu vald, viimati folklorist Mari-Ann Remmel 2005)

Virumaa kirjanduspreemia (10 000, väljaandja Ida- ja Lääne-Virumaa omavalitsuste ühendus, viimati Jaan Krossi ”Kallid kaasteelised“ 2004)

Eduard Vilde kirjanduspreemia (10 000, väljaandja Vinni vallavalitsus, viimati Eeva Pargi ”Lõks lõpmatuses” 2004)

Bernard Kangro kirjanduspreemia (4500, väljaandja Võru maavalitsus, viimati Oskar Kruus 2004)

Hendrik Adamsoni murdeluulepreemia (5000 krooni, väljaandja Viljandimaa Tarvastu vald, viimati Milvi Panga 2004)

Karl Eduard Söödi lasteluule aasta-auhind (suurusjärk ühtib Eesti keskmise palgaga eelmisel aastal, väljaandja Luunja vald, viimati Jaanus Vaiksoo 2004)

Eesti Näitemänguagentuuri näidendivõistlus (üle kahe aasta), Eesti Romaanifondi romaanivõistlus (üle kahe aasta)