TÕNU TENDER: Millist võõrkeelt õppida esimesena?
Paljudele vanematele tundub ainumõeldav inglise keel. Inglise keelt õpitaksegi esimese võõrkeelena üha enam ja enam. Esineb koguni juhtumeid, kus lastevanemate ja kooli vahel puhkeb tõsine tüli: vanemad on soovitanud oma lastel esmalt õppida inglise keelt, kuid kool on mingil põhjusel paigutanud lapsed näiteks saksa keele rühma. Lastevanemate arvates on neile ja nende lastele sellega suurt ülekohut tehtud ning laste tulevikuvõimalusi piiratud, sest usutakse: ainult inglise keele oskajale on maailm valla!
Kuid kas õppida inglise keelt teise võõrkeelena on ikka nii vilets väljavaade? Pigem mitte, sest haridusuuringud osutavad, et inglise keelt võikski õppida teise võõrkeelena. Inglise keele algtaseme omandamine on lihtsam kui samal tasemel saksa või prantsuse keele õppimine. Inglise keelt õppides jõuab kesktasemeni kiiremini kui saksa, prantsuse või vene keele puhul. Laps, kes hakkab esimese võõrkeelena õppima inglise keelt, jääb tihti teise võõrkeele omandamisega suurtesse raskustesse. Seevastu lapsed, kes alustavad keeleõpet saksa või prantsuse keelest, omandavad edaspidi ka inglise keele lihtsalt.
Võib ju küsida: milleks üldse osata mitut võõrkeelt, kui tundub, et inglise keelega saab hakkama pea kõikjal? See on aga pettekujutelm – et globaliseeruvas maailmas toime tulla, peab oskama siiski vähemalt kaht võõrkeelt. Nii jääb inimesele, kes oskab vaid inglise keelt, arusaamatuks Mandri-Euroopa kultuuriruum: ta ei suuda lugeda näiteks Austria, Prantsuse ega Saksa ajalehti. Kahe või enama võõrkeele oskus võimaldab kandideerida paljudele töökohtadele, nt EL-i institutsioonidesse.
Inglise keel olgu teine võõrkeel
Kuid millele ikkagi tugineb väide, et esimeseks õpitavaks võõr-keeleks ei peaks olema inglise keel? Emakeelt omandades ei ole kergemaid ega raskemaid keeli – eri maade lapsed õpivad kõnelema peaaegu ühes vanuses. Võõrkeeltega on aga hoopis teine lugu: eri võõrkeelte omandamise kiiruses võib olla mitmekordne erinevus. Näiteks USA välisteenistuse instituudi kogemus näitab, et aeg, mis kulub teatud tasemel keele omandamiseks, võib eri keelte puhul erineda ligi neli korda. Eestis seni taolisi uuringuid tehtud pole – ehkki neid oleks hädasti vaja! – seega peame tuginema välis-maistele uuringutele ja meie õpetajate kogemustele.
Võõrkeelte omandamise erineva kiiruse põhjustab keelte erinev keerukus või lihtsus. Üks keele keerulisuse-lihtsuse näitajaid on õpitava keele kaugus õppija emakeelest: kaugemat keelt on raskem omandada. Samuti sõltub keele õppimise kiirus asjaolust, kui keeruline on õpitava keele grammatika.
Inglise keel on vähemalt algtasemel lihtsam kui mõni teine võõrkeel – selle tulemuseni jõudis Euroopa Nõukogu eri emakeelega õppijate jälgimise põhjal. Ning eestlasel paistab olevat kõige kergem õppida inglise keelt, järgneb saksa keel, siis prantsuse keel ja kõige keerulisem on vene keel (vt Ülle Türk, Haridus nr 11/2004). Keele õppimiskiirus sõltub ka motivatsioonist – neil, kes on esimese võõr-keelena õppinud inglise keelt, on pahatihti üsna keeruline motiveerida end teisi keeli õppima. Ja vastupidi – kui laps on A-võõrkeelena õppinud prantsuse või saksa keelt, läheb tal B-võõrkeelena inglise keele õppimine üsna ladusalt. Seda on kinnitanud mitmed õpetajad. Kindlasti aitab inglise keele õppimisele kaasa ka seda soodustav keskkond – internet ja meedia. Skandinaavia inglise keele õpetajad on väitnud, et tänapäeva noored saavad inglise keele selgeks kooli kõrvalt.
Esimeseks õpitavaks võõrkeeleks tuleks valida saksa, prantsuse või vene keel. Inglise keele oskamine on väga oluline, kuid seda võiks õppida teise võõrkeelena. Nii suureneb tõenäosus, et kooli lõpetades oskab laps kesktasemel kaht võõrkeelt.
Tõnu Tender, haridusministeeriumi keeletalituse juhataja
