Rehepapp - 21. sajandi eestlaste Kalevipoeg

2000. aastal ilmus Andrus Kivirähki raamat “Rehepapp”, mis tõi poliitikute kõnedesse mõiste “rehepaplus”. 2001. aastal etendus Draamateatris lavastus “Rehepapp”, mis on viiendat hooaega mängukavas. 2005. aasta läheb ajalukku sellega, et “Rehepapist” peaks film valmima. Ei tea, mis tuleb järgmiseks?

Ilmselgelt on Rehepapp rahvuslik kangelane, keda igaüks meist erinevalt ette kujutab. Seetõttu tasuks enne totaalset imagot loova filmi valmimist Rehepapi portree kokku panna. Seda meestega, kes tema hingeellu on süüvinud: kirjanik Andrus Kivirähk, lavastaja Hendrik Toompere, kunstnik Kalju Kivi ja režissöör Rainer Sarnet.

Raamat

•• Kivirähki raamat “Rehepapp” tõi rehepapluse mõiste ringlusse. Teos ilmus 2000 sügisel, kirjutatud on ta põhiliselt 1999. aastal. Esmakordselt ilmus rehepapluse idee esseena oluliselt varem ja EÜS-i kogumikus.

“Raamatu kirjutamise idee oli juba sel ajal olemas,” ütleb autor Andrus Kivirähk. “Kogusin sel ajal materjali, lugesin Looritsat ja Eisenit. Essee kirjutamine andis võimaluse mingid asjad enda jaoks läbi mõelda ja paberile panna.”

Üheks impulsiks raamatu kirjutamisel sai Kivirähkil kusagilt loetud Tuglase arvamus sellest, et eestlastel ikkagi pole oma õiget eepost, sest Kreutzwald jättis kasutamata tohutul hulgal rahvapärimusi, keskendudes üksnes Kalevipojale.

“Mul ei olnud muidugi plaanis uut eepost kirjutada, küll aga ühte sellist toredat raamatut, kus kõik eestlaste kratid ja libahundid, lendvad ja katkud kenasti koos oleksid,” sõnab kirjanik.

Raamatust läks mõistena käibele rehepaplus. “No vaevalt, et üks raamat nüüd midagi tühjale kohale sünnitada suudab,” ütleb kirjanik. “ Eks ikka raamat tõukus päriselus nähtud asjadest, eestlaste tavadest.”

Nüüd on Rehepapi looja harjunud sellega, et kõikvõimalikud poliitikud ja muud asjamehed peavad vajalikuks oma artiklites rehepaplusest rääkida. “Ilmselt olen kinkinud neile ammu puudu oleva sõna. Imelik isegi mõelda, kuidas varem artikleid kirjutada suudeti,” ütleb Kivirähk.

Lavastus

•• Rehepapp – viiendat hooaega Draamateatri laval. 2001. aasta sügisel Draamateatris esietendunud “Rehepapi” peategelaseks pole just Rehepapp. “Mina pidasin oluliseks hoopis hundiks, lumemeheks, kratiks ja kooljaks käimise temaatikat,” ütleb lavastaja Hendrik Toompere.

Sellepärast, et talle tundub see filosoofiline ja mõtteline telg huvitavam ja olulisem kui ajakirjandusest liikvele läinud rehepaplus. “See, et eestlane rehepappi teeb, vaatab, kuidas vähema vaevaga hakkama saab, on ainult ärimeeste hirm ja õudusunenägu,” sõnab lavastaja. Tema arvates pole see üldse rahvuses kinni – kõik rahvad teevad omamoodi soomust.

Libahundiks käimine tundus talle emotsionaalselt ja hingeliselt palju huvitavam. “Inimeste elu hundi või surnu silme läbi muudavad nähtavaks elukorralduse vead,” ütleb lavastaja. “Karta on, et sealt pärineb ka meie omalaadne huumorimeel.”

Tõenäoliselt teeks Toompere selle lavastuse praegu teistmoodi. “Teatri metafüüsiline ruum on selliste lugude jutustamiseks usutavam,” ütleb ta “Tähtis pole mitte krati tehniline ülesehitus, vaid tähendus. Kratt on lihtsalt talupoja unistus äriideest. Et lööd firma püsti ja see tassib ilma vaevata üle ilma kraami ja jõukust kokku.”

Dramatiseeringu tegi küll Kivirähk, aga Toompere näpunäidete järgi. “Lavale pidi ju jõudma tema nägemus, mitte minu,” ütleb Kivirähk. “Minu nägemus oli raamatus juba olemas, mul polnud mingit vajadust ega edevust oma soove peale suruda.”

“Jäin rahule küll,” vaeb kirjanik lavastust. “Ehk oleks võinud pisut lühem olla, mõned liinid tulnuks ehk veel välja kärpida. Muidugi, ma saan aru, et inimesed, kes läksid teatrisse otsima romaani täpset pildistust, vahest pettusid, aga ma olen alati arvanud, et lavastaja pole romaani fotograaf. Ta on ikka pigem maalikunstnik, kelle pildilt on näha lisaks portreteeritava näole, st raamatule, ka tema enda maalimisstiil, pintslitõmbed jne. Lavastus peab olema iseseisev teos, mitte millegi ümberjutustus.”

Film

•• Filmitegijad teevad rehepappi. Märtsis peaks tootjafirma Rudolf Konimois Film alustama mängufilmi “Rehepapp” võtteid, kuid praegu kestab produtsentide Anu ja Kaido Veermäe sõnul projektiarendus. Algselt pidid võtted sel neljapäeval algama, kuid erinevatel põhjustel on need edasi lükatud.

“Me ei tea üldse, kas tahame siia meediatähelepanu,” ütleb kaasprodutsent Kaido Veermäe ninakalt.

“See nimekiri on umbes selline,” sõnab peaprodutsent Anu Veermäe, kui talle nimesid ette lugeda ja küsida, et kas tegijad on paigas.

Osatäitjate osas on produtsendid samuti napisõnalised. Ilmselt pole lepinguid lõplikult sõlmitud. Ka ei soostu Anu Veermäe kinnitama, kas Ain Lutsepp on peaosatäitja või mitte. “Vara veel,” ütlevad produtsendid.

Eesti Filmi Sihtasutuse direktor Martin Aadamsoo sõnab, et “Rehepapi” võtted on tehnilise keerukuse tõttu lükkunud varakevadest edasi sügisesse. “Kuna pooled tegelastest ei ole inimesed, siis on ettevalmistav protsess olnud oodatust keerulisem,” ütleb Aadamsoo “Täiuslikuma ettevalmistuse nimel ongi võtteprotsessi pool aastat edasi lükatud, seetõttu pole ka võimalikest kandidaatidest kõik veel rollidesse kinnitatud.” Samas kinnitab Aadamsoo, et positiivne uudis on see, et “Rehepapp” on teise eesti filmina saanud sel nädalal kinnitust, et seda filmiprojekti toetab Euroopa Nõukogu koostööfilmide organisatsioon Eurimages. “Esimene film, mis pärast koostöö algust toetust sai, oli joonisfilm “Leiutajate küla Lotte”, ütleb Aadamsoo.

Stsenaristi ja režissööri Rainer Sarneti sõnul on stsenaarium päris raamatu sarnane. “Juurde on kirjutatud ainult piltlikke laiendusi. Noh, et kui Hans on kubjas, siis me näitame seda, mida kubjas teeb, kuigi raamatus seda pole,” ütleb ta.

Kivirähki raamatut filmiks muuta oli Sarneti jaoks väga ahvatlev, sest juba raamat on loomult pildiline. “Kivirähki stiil pole teab mis kõrgstiil, aga ta utreerib asjad üle ja ennäe imet, asjade taga polnudki mingit tonti,” ütleb Sarnet. “Vaid lihtsalt lollus, rumalus, ahnus. Paljud on öelnud, et “Rehepappi” lugeda oli ebameeldiv. Kivirähk kirjutabki ebameeldivatest asjadest. Ja enam-vähem sellises laadis, kuidas see elus esineb. Armastusest kirjutab Kivirähk muidugi ka ja selles vallas on ta täielik lüürik.”

Kivirähk ütles Sarnetile, et tema stsenaariumiga kuigi palju tegeleda ei viitsi, sest esiteks ta juba on raamatu kirjutanud ning dramatiseeringu teinud ja talle aitab. Las nüüd keegi teine kirjutab ka.

•• Kivirähk isegi oleks osa stseene raamatusse raiunud. “Teiseks on ju filmi puhul režissöör ikka täisperemees, tema teab kõige paremini, mida ta näidata tahab ja kuidas,” ütleb Kivirähk. “Las siis ise valib õiged kohad raamatust välja, mis mina seal vahel virvendan. Minu arust on stsenaariumis palju põnevat, isegi mingeid selliseid uusi stseene, mille puhul olen mõelnud, et kui need oleksid mulle varem pähe tulnud, oleksin nad raamatusse kirjutanud.

Eks seal ole mingeid vigureid, nagu näiteks kratid või siis libahunt, millega võib raskeks minna, aga küllap Sarnet on juba välja mõelnud, kuidas seda kõike teha. Ma usaldan teda täielikult. Lõppude lõpuks on see ju tema film, küllap ta teeb seda nii hästi, kui suudab. Mis mina ikka muretsen.”

Kunstnik Kalju Kivi on üks kolmest filmi kunstnikust. Lisaks on “Rehepapi” tegemisega seotud Liina Keevallik ning Jaanus Valt. Algul pidi küll krattidega tegelema moekunstnik Jaanus Orgussaar.

“Minu jaoks pole see mitte niivõrd konkreetne tegelane, kelle hinge pugeda, kuivõrd terve ajastu, keskkond ja seisund,” ütleb Kalju Kivi. “Aeg millalgi 1850-ndatest alates, selline umbes 150 aasta tagune aeg, ning sumbunud, seisev ajastu, kus elatakse päev korraga ja erilisi perspektiive ei ole.”

Kalju Kivi tegeleb filmis põhiliselt keskkonna loomise, interjööride ja eksterjööridega, täiendab ka kostüüme. Müstiliste tegelaste peal on teised kunstnikud. “Arutame asju koos, eks need nõuavad aeg ja vaeva,” lausub Kivi. Kunstnikud tahaks kratid tavalisest suuremate marionettide abil lahendada, mille liikumine tänu inimkäele on loomulik. Kivi sõnul on nad animatsioonist loobunud. “Digitaalses montaazŠis ja võttenurka valides peaks marionettidega suhteliselt realistlik tulemus olema,” sõnab ta.

Hendrik Toompere sõnul võivad filmi probleemid olla finantsilised. Kui Hollywoodi võimas arvutitehnika võimaldab teha mida tahes, siis Eesti peab oma vahenditega kuidagi hakkama saama.

“Kui on tondid, siis nad peavad olema usutavad, muidu tuleb multikas – kuigi ega seegi paha ole,” ütleb ta. “Teine probleem on tegelaste teatud arhetüüpsus. Ma pole näinud veel ühtegi usutavat Achilleust, Heraklest ega Odysseust filmis. Nad muutuvad liiga päris inimesteks, nad on liiga lihast ja luust. Aga nad on ju tegelikkuses müüdid.”

Just see oleks Toompere jaoks sellest loost filmi tehes probleem. “Loodetavasti on need juba uute tegijate poolt ületatud ja film tuleb. Soovin edu. Asi on proovimist väärt,” lisab ta.

Kes on rehepapp?

Andrus Kivirähk, “Rehepapi” looja

“Rehepapp on tegelikult eesti muinasjuttude püsitegelane, midagi vanaks jäänud Kaval-Antsu taolist, kes tuleb oma nutikusega välja igast olukorrast. Minu jaoks oli ta heas mõttes tüüpiline eesti mees, sihuke, kes jääb iga korra ajal ellu, tegemata siiski suuremaid sigadusi. Eks tema loomu-omadused on ennekõike vana hea kaine talupojatarkus ja praktiline meel. Kui minu käest on küsitud, et milline raamatu tegelane me olla tahaksin, olen vastanud, et pensionärina võiks ju Rehepapi moodi mees olla küll.”

Hendrik Toompere, “Rehepapi” lavastaja Draamateatris

“Nagu kõigi müütiliste tegelastega, nii ka Rehepapi puhul antakse sisu ja tähendus iga kord uuesti. Kui lapsepõlves lugesin ennemuistseid jutte, siis unistasin tihti Rehepapi maailmast. Silme ees on pilt, kus on pime ja karge oktoobriöö, ma kõnnin üle põllu tare poole, mille uksest paistab hõõguv ahjusuu.

Mulle tundub, et Rehepapi maailm sisaldab endas üht igatsetumat olekut, seisundit. Ta on siin- ja sealpoolse maailma vahendaja, tõenäoliselt ka ravitseja ja lihtsalt tark mees.”

Rainer Sarnet, “Rehepapi” stsenarist ja režissöör

“Rehepapp on sellest tegelaste kambast üks mõistlikumaid mehi. Rehepapp rõhutab kogu aeg, et segi ei tohi minna. Aga kogu lugu räägib sellest, kuidas vara ja võimu pärast segi minnakse.

Kivirähk kirjeldab, et müstika on see, kuidas inimene raha ja või-mu pärast reaalsustaju ning eetilised piirid kaotab. Ühesõnaga muutub lolliks. Rehepapp on minu versioonis romantiline kangelane. Tema on palju asju armastuse pärast teinud. Sellepärast on ta ka õnnelik tegelane.”

Kalju Kivi, “Rehepapi” peakunstnik

“Ta on koondportree mõnusalt targast eesti mehest, kes suudab vajalikul määral manipuleerides hakkama saada. Mitte, et alati peaks täit tõtt välja ütlema, aga et oleks vähemalt võimalust ja olukordi tõde välja öelda. Ta saab hakkama müstiliste tegelastega.

Ta on müüt sellest, milline keskmine tubli eesti mees võiks olla.”