MARI PEEGEL: Oscar Wilde’i mõtteid enne ja pärast vanglatrelle
##Esseedest on huvitavaim kaheosaline “Kriitik kui kunstnik”, sokraatilise dialoogi vormis esitatud tekst, mis annab terekätt lausa kunstisemiootikale. Wilde, kes oli omal ajal kõva (kirjandus)kriitik, laulab siin ülistuslaulu kriitika subjektiivsusele ja loomingulisusele, väites muuhulgas, et “kriitika kõrgem vorm on see, mis toob kunstiteoses nähtavale selle, mida kunstnik sinna pannud pole”. See on Wilde’i vastuargument oma kaasaegsele mõjukale esseistile Matthew Arnoldile, kelle järgi on kvaliteedimärgiga kriitik see, kes näeb kunstiteoses just ja ainult seda, mis looja on sinna sisse pannud.
Kahekõne vormis on paberile pandud ka “Valetamise allakäik”. Kusjuures mõlemas tekstis on (noor)meeste dialoogides nõtket pinget, mis ulatub välja vaidluste raamidest. See teeb lugemise nauditavaks ka siis, kui kõnealused küsimused pole just liiga südamelähedased.
Segaduses mees
Wilde’i kirja lord Alfred Douglasele – mida selle sisu järgi ka “De Profundiseks” (lad k “sügavikest”) nimetatakse – puhul on alati oht, et seda hakatakse lugema kui ühe mehe armastuskirja teisele. Tegelikult pole see armastus- ega ka mitte vihkamiskiri, vaid segu autobiograafiast ja kristlikust epistlist ühe segaduses mehe sulest, kes avastas ennast Savoy restorani asemel äkki vangikongist. Readingi vangla koledusi kirjeldab Wilde ballaadis, mis ilmus anonüümselt aasta pärast tema vabanemist.
Raamatu tõlge on hea, kuid selle väljalaske suur viga on selgitavate kommentaaride puudumine. Wilde’i esseed kubisevad kultuuriloolistest mõistetest, viidetest ta kaasaegsete kirjameeste töödele ja kreekakeelsetest lausejuppidest. Kuid juhul kui tänapäeva lugejal pole just teaduskraadi filoloogias, võib ta appi võtta Wordsworth Classicsi või mõne muu kirjastuse kommenteeritud väljaande. Kommentaaridega või ilma, eestikeelne Wilde on alati teretulnud nähtus.
