ANU URITAM: Kunst kuulus rahvale, nüüd kuulub autorile?
Omandi kaitse küsimustes on ühiskonna teadlikkus märkimisväärne. Kõik saavad aru, et üle võõra aia loata ronida ei tohi ja poest varastamine on kuritegu. Kui aga küsimus puudutab autoriõigust või intellektuaalset omandit tervikuna, tabab isegi Eesti arvamusliidreid peataolek. Jääb mulje, et nõukogude ajast mällu kinnistatud põhimõtted, kus kunst kuulus rahvale, on visad kaduma.
Tegelikult on intellektuaalne omand samasugune omand nagu iga teinegi omand. Vahe on selles, et kui tavalist omandit saab reeglina kaitsta valduse kaudu (sest asjal on kehalised piirid), siis intellektuaalne omand ehk looming on kehatu. Teda saab kaitsta vaid õiguslike kokkuleppeliste institutsioonide kaudu.
Kaks kontseptsiooni
Maailmas on ajalooliselt teada kaks erinevat autoriõiguse arengukontseptsiooni: angloameerika õigussüsteemis tekkinud “copyright” ning Euroopas arenenud “droit d`auteur”. Esimene põhineb nn koopiate tegemise põhimõttel ning tähendab eeskätt investori majanduslike õiguste kaitset. Euroopa süsteem lähtub eeldusest, et autori ja tema loomingu vahel on isiklik ning igaveseks katkematu side.
Eesti autoriõiguse süsteem on loomulikult osa Euroopa kontseptsioonist, kuigi tänapäeval on euroopa ja angloameerika süsteemid teineteisele lähenenud. Eesti autoriõiguse seadus ei kujuta endast midagi erilist ega originaalselt. Autoril ja loojal on õigus saada oma intellektuaalse loomingu kasutamise eest tasu ning seda sõltumata kasutamise viisist. Iga kord, kui mõni uus kasutaja saab loomingust tulenevalt uut ärilist või muud kasu, on ta kohustatud andma osa sellest autorile.
On heameel, et Rein Raud (“Copyright ja right to copy”, EPL 4.3.) on vähemalt antud aluspõhimõttes allakirjutanuga sama meelt. Küsitavusi tekitas artikkel hetkest, mil ta asus kirjeldama olukordi, mis tema arvates enam “nii lihtsad ja loomulikud” ei ole. Ta kirjutas: “Kui ma otsustaksin mõne oma teose autoriõigused kõige täiega kas või oma naabrile maha müüa, kirjutataks tema loal välja antud raamatu kaanele ikkagi minu nimi. Küll aga oleks temal nähtavasti edaspidi õigus lubada teha selle ekraniseeringus sisulisi muudatusi, millega mina võib-olla kunagi poleks nõustunud.”
Autoriõiguse seadusega saab autor tõesti kõik oma õigused teosele loovutada, kuid see ei puuduta kunagi autori mittevaralisi ehk isiklikke õigusi. Autoriõiguse seaduse järgi on autori isiklikud õigused autori isikust lahutamatud ega ole üleantavad. Nimelt seetõttu kirjutatakse Rein Raua loodud raamatu autoriks alati Rein Raud, kuna tegemist on autori isikliku õigusega, mis on temast lahutamatu. Sama puudutab mis tahes muudatusi, mida teose hilisemal kasutamisel näiteks filmistsenaariumina tehakse: kui autorile
stsenaariumis tehtud muudatused ei meeldi ning ta peab neid oma teose puutumatuse rikkumiseks, on tal õigus muudatusi vaidlustada ka siis, kui ta on oma varalised õigused teose suhtes loovutanud. Seega on Eesti kontekstis pisut asjatundmatu väide, nagu põhineks meie autoriõigus eeskätt “omaniku kasusaamise loogikal”. Hollywoodi filmitööstuse ja kohaliku autoriõiguse vahele ei saa tõmmata võrdusmärki.
Sama puudutab teoste kasutamist isiklikuks tarbeks. Füüsiline isik saab teoseid alati vabalt oma tarbeks kasutada, kui tegu pole ärilise eesmärgiga. Nii ei ole ka tulevikus vaja karta, et politsei hakkaks kontrollima raamatute laenutamist lähedastele, kuni on tegemist teose kasutamisega füüsiliste isikute poolt oma tarbeks ning puudub äriline eesmärk.
Kas Eesti ametkonnad kaitsevad autoriõiguse süsteemiga “meretaguste kontsernide” huve? Aastal 2005 kasutab vist enamik Eesti elanikke mõne suurema Eesti panga teenuseid; rahapesu on tõkestatud ja andmete salastatus seoses pangaülekannetega rangelt kaitstud, kuid seejuures ei räägita eriti sellest, et Eesti riik oleks astunud “meretaguste finantskorporatsioonide” teenistusse.
Tänapäeval on paratamatu, et kultuuriruum on sama globaliseerunud kui majandus. Oleks naiivne eeldada, et oma väikese rahvaarvuga suudaks Eesti anda maailma intellektuaalsesse omandisse oluliselt suuremat panust kui teised maad ja rahvad.
Anu Uritam, vandeadvokaat
