Grusiinlanna võitis moskvalaste südamed lauluga

Moskvas festivalil Kuldne Mask esinesid huvitavad etnojazzi esindajad.

Kaukaasia maadele on omane spetsiifiline jazzitraditsioon, mida võiks iseloomustada kui nõukogude jazzestraadi ja kohaliku rahvaloomingu kummalist sulamit.

Samast sarjast on näiteks Eesti keskealiste jazziaustajate põlvkonnale tuttav, kunagi siingi palju esinenud armeenia lauljatar Tatevik Hovanesjan. Aserbaidžaanis esindab sama suunda Aziza Mustafa Zadeh. Nüüd on siis Gruusia noorte vokalistide põlvkonnast võrsunud võrratu lauljanna Nino Katamadze, keda Eesti üldsus teab tänu koostööprojektidele Vene kultusbändiga 5’nizza.

Nino Katamadzel on tähelepanuväärne hääl, mahlakalt sügav ja jõuline ning samal ajal väga dünaamiline. Eestist ei oskagi talle sobivat vastet leida. Kui siinsetel lauljannadel näikse hääles peituvat palju õrnust ja lüürikat, siis Nino vokaal (nagu paljudel tema regiooni lauljataridel) mõjub pigem traagiliselt.

Samas ei kao Nino repertuaarist kuhugi huumor. Näiteks põimis ta gruusiakeelsesse bossanoovasse filmist „Mimino“ tuttava tunnusmeloodia „Tšito-grito“, teenides sellega publiku marulise aplausi.

Samuti sai kontserdil kuulda ülimalt originaalset versiooni Stalini lemmiklaulust, gruusia sümbolist „Sulikost“. Laul, mille tekst jutustab hauaotsingutest, muutus Katamadze kitarrisaatega esituses soulilikuks ja kelmikaks. Aga ehk polegi selline lähenemine kõige vääram. Nii kummaline kui see ka ei tundu, pole „Suliko“ sugugi algupäraselt gruusia laul ja tegelikult jõudis laul Gruusiasse hoopis kreeka meremeestega.

Napib häid laule

Ometi tuleb tunnistada, et repertuaar polnud lauljatari vääriline. Korduvalt meenusid hiljuti Tallinna külastanud romansilauljatari Nani Bregvadze sõnad: „Gruusias on palju häid noori lauljaid, kuid pole heliloojaid, kes neile häid laule kirjutaks.“ Nii taandusid lõpuks ka Nino Katamadze kontserdil paljud palad tavalisteks bossanoovalikeks jämmimisteks. Sellest oli muidugi äärmiselt kahju.